Viru vanglast helistavad kinnipeetavad tunnevad muret korduvalt meediast tapmisjuhtumiga läbi käinud kaasvangi pärast. Üks neist olla vanglas tema tugiisik.
«Silmanähtavalt on tal vaja muud abi, kui siin vanglas olla. See ei ole tema koht!» räägivad nad kaaskinnipeetavast. «Inimesel ei ole peas kõik korras, ta ei saa aru, miks ta siin on, vigastab end pidevalt, kukub, aga keegi justkui midagi ette ka ei võta. Ravimeid talle ka vist õieti ei anta,» väidavad nad.
Meeste sõnul on nad vanglatöötajatega selle korduvalt teemaks võtnud ja ka märkusi teinud, aga midagi justkui ette ei võeta. «Siuke tunne ongi, et kõik on nagu käega löönud, et ei jõua tegeleda ja las olla… aga seda kõike on nii kurb vaadata,» on mehed löödud. «Ega see vangla seda inimest ei muuda, kui ta isegi ei saa aru, miks ta siin on. See pole tema koht! Loodetavasti võetakse ikka midagi ette!»
Vanglateenistuse kommunikatsioonispetsialist Alvar Loog sõnab toimetusele, et isiku- ja terviseandmete kaitse tõttu ei saa vangla konkreetset juhtumit kommenteerida.
Küll aga selgitavad nad laiemalt, kuidas selliste olukordadega vanglas tegeletakse.
«Vanglates viibib väga erinevate probleemidega inimesi – paljudel neist on elus olnud keerulisi kogemusi, sõltuvusprobleeme, traumasid ja vaimse tervise muresid. Selle tõttu ei pruugi iga kinnipeetava käitumine alati vastata sellele, mida ühiskonnas tavapäraseks peetakse. Mõnel juhul viitab see abivajadusele, tihtipeale aga ka soovile mõjutada keskkonda enda kasuks. Oluline on rõhutada, et sellised olukorrad ei jää tähelepanuta,» kinnitab Loog. Ta lisab, et kui vanglaametnikud märkavad, et kinnipeetava käitumine viitab võimalikule probleemile või kui kinnipeetav pöördub oma murega ise, siis sellele reageeritakse. Vajaduse korral kaasatakse meditsiinitöötajad, sealhulgas psühhiaater, kes hindavad inimese seisundit ning teevad soovitusi tema raviks ja toetamiseks.