Ajalugu ei kordu kunagi üks ühele, kuid tal on kalduvus luua äratuntavaid mustreid. Võrreldes kahte kahte perioodi – tänapäeva ja 1930. aastaid, ja kahte juhti – Jossif Stalinit 1930. aastatel ja Vladimir Putinit tänapäeval, ei tähenda see nende a’proiri sarnastamist. Võrrelda võib ka Nõukogude Liitu ja Euroopa Liitu, ehkki poliitkorrektsele kodanikule või eriti poliitikule võib juba niisugune küsimuse asetus hirmus tunduda.
Fašistid ja sisevaenlased
Loomulikult ei ole ka Putin ja Stalin “samasugused“, küll aga kohati sarnased, mõni sarnasus on pealispindne, mõni sisuline. Ning muidugi on palju erinevusi.
Alustagem ühest sügavamast sarnasest struktuurist, millele on saanud ideoloogiat üles ehitada nii Stalin kui Putin. See on Vene ühiskonna piiratava mentaliteet.
Stalini propaganda sisendas venelastele, et Nõukogude Liit on vaenlastest ümbritsetud. Putinil on sarnane mõtteviis.
Stalini propagandal õnnestus venelastele sisendada, et Nõukogude Liit on vaenlastest ümbritsetud. Kapitalistlik maailm, “imperialistlikud kiskjad“, fašistid, sisevaenlased ja saboteerijad kindlustasid püsiva ohutunde. See õigustas kannatusi, repressioone, ühiskonna allutamist riigile, aga piisava usu korral tagas ka entusiasmi.
Putini Venemaal kasutatakse teistsugust keelt, kuid mõtteviis on vähemalt osalt sarnane. Ohtudeks on NATO ja “kollektiivne Lääs“, Venemaa aga on pidevalt rünnaku all. See ei ole enesekindla suurriigi maailmapilt, vaid šovinism, mis kasvab solvatud identiteedist.
Ivan III (1440-15059 õukonna keskel. Alates temast on Vene impeerium laienenud Foto: arhiiv
Suurim koloniaalne laienemine
Venemaa piirid on ajaloos pidevalt laienenud ja pulsseerinud. Laienemist seostatakse aga Venemaal tihti riigi hiilgusega. USA kulturoloog Craig Storti on välja toonud, et 1553. aastast, mil Ivan III sai lõpuks mongolitest jagu, paisus Vene impeerium Stalini võimu lõpuni lühikeste tagasilöökidega.