2025. aasta tundus nagu düstoopiline õudusunenägu. Kas nüüd hakkabki nii olema? Uurime taevast ja maa pealt, kuhu vaibid nihkunud on.
Kas senine maailmakord on päriselt lõppemas ja uus algamas? Alates sellest, et konservatism on jälle popp (woke on surnud ja moes on täitesüstidega tuunitud Mar-a-Lago-nägu), kuni selleni, et tehisaru muudab internetti ja igapäevaelu. Enshittification ehk teenuste arendamise asemel nende halvemaks muutmine on reaalsus. Kas demokraatia on suremas? Kas sõda Euroopas (ja mujal) on saanud uueks normaalsuseks? Või areneb ja muutub kõik tasahilju nagu ikka?
Vaibinihet vaiba alla ei nihuta
Damien Chazelle’i 2022. aasta mängufilm „Babülon” räägib ühest maailmast, mis on lõppemas, ja teisest, mis alles tuleb. „Babüloni” tegevus algab 1920ndate Hollywoodist ehk tummfilmiajastu haripunktist ja jõuab 1930ndatesse, mil helifilm asendab senise kunstivormi. Alles mõned aastad tagasi ebajumala staatust omanud tummfilmistaarid avastavad end ühtäkki võtteplatsilt, kus nad ei saa sõnagi suust. Nende häid omadusi ei peeta enam millekski ja uued tulijad napsavad head rollid kunagiste staaride nina eest ära.
Ajakirjanik Hunter Harris kirjeldab oma Substackis „Babüloni” kui filmi, mis räägib vibe shift’ist ehk vaibinihkest. „Sinu aeg on otsas ja sel ei ole põhjust,” vastab üks filmireporter „Babülonis” enda karjääri taga igatsevale endisele staarnäitlejale. Vaibinihe oli tulnud nagu maalihe selleks, et senise maailma staarid alla neelata. Nihkele allavandunutel ei olnud vähimatki võimalust end päästa. Neil päevil mõtlen „Babülonile” ja Harrise kirjeldusele vaibinihkest üsna sageli. Vaibinihe on tulnud selleks, et meid enda alla matta, ja kellelgi ei ole võimalust pääseda. Aeg on otsas ning pole põhjust küsida, miks, vaid lihtsalt sellega leppida.
Või kas ikka on nii? 2026. aasta lävepakul seistes teen ennatliku püüde aru saada, kas uus ajastu on juba alanud. Ning kui, siis milline? „Miski pole püsiv peale muutuste,” ütles Herakleitos juba millalgi 6.–5. sajandil enne Kristust ning tema tõdemusest möödunud 26 sajandi peale mõeldes, kas tal ei olnud mitte õigus? So true, bestie.
Planeedid kuulutavad 200 aastat kestnud maailmakorra lõppu
Modernse maailma segadustest sotti saamiseks pöördusin esmalt kõige loogilisemasse kohta – tähetarkade jutule. Tõe huvides märgin ära, et kirjutasin ka nõidadele ja kaardipanijatele, kuid neilt vastust ei saanud, seega jääb üle otsida seda taevast.
Eesti Astroloogide Liidu juht Lea Adrikorn-Pruul leiab, et aastatel 2023–2026 kogeme senise maailma lahustumist. Adrikorn-Pruuli sõnul on see kestnud juba alates jaanuarist 1842, kui Jupiter ja Saturn kohtusid Kaljukitses ja sellega pandi alus tööstuslik-modernsele ilmakorrale. „Kaljukits ehitas süsteeme, korjas kokku kapitali, lõi hierarhiaid ja pani paika maailma, mille tuumaks said kontroll, kord ja materiaalne tõhusus. See oli ajastu, mis rajas vundamendi kõigele, mida me täna normaalsuseks nimetame. Kõik see hakkab nüüd vaikselt sulama. Mitte üleöö, vaid nii, nagu jää hakkab esimeste päikesekiirte käes pragunema. 2040. aasta sügisel lõppeb Kaljukitse epohh ja avaneb uks täiesti uuele Kaalude maailmale.”
19. sajandist kestnu on lõppemas ehk kõik, mida teadsid meie vanemad, vanavanemad ja isegi vanavanavanavanavanemad, on muutumas kasutuks.
Uus ajajärk annab Adrikorn-Pruuli hinnangul tsivilisatsioonile uue põhimõtte: „Detsentraliseeritud süsteemid, partnerlusmudelid ja uued eetika- ja õigusvormid saavad kõige tulevase aluseks.” Tähetarga prognoos kinnitab vaibinihet. „Kolme planeedi – Pluuto, Neptuuni ja Uraani – üheaegne muutus loob olukorra, kus ebateadlik meel muutub kergesti ärevaks. See püüab klammerduda vana identiteedi, tuttavate harjumuste, turvalise süsteemi ja kontrolli illusiooni külge. Ebateadlik meel ei mõista, et need maailmad on oma töö ära teinud.”
Sellega võiks justkui uurimise lõpetada ja tõdeda, et kõhutundel ongi õigus. 19. sajandist kestnu on lõppemas ehk kõik, mida teadsid meie vanemad, vanavanemad ja isegi vanavanavanavanavanemad, on muutumas kasutuks. Enda eelkäijate õpetusi uskuma jäädes ja senistele oskustele toetudes võivad meist segaduses saada töötud nagu tummfilmistaaridest heliga Hollywoodis. Uus ilmakord soosib vähemalt astroloogide väitel detsentraliseeritust ning senituntud institutsioonidele lootma jäämine vaid pikendab lõpuagooniat. Aga see on tulevikuennustus. Mis siis juba praegu teisiti on?
Vältimatu regress või pandeemia kuri mõju
Olen teinud oma sõpruskonna hulgas täiesti mittekvalitatiivse ja -kvantitatiivse uuringu ning küsinud inimestelt: kas 2025. aasta erines 2019. aastast? Ning kui jah, siis mille poolest? Võimalik, et selgitus peitub valdavalt minuvanuste vastajate vanuses ning 20ndatest 30ndatesse liikumisega paratamatult kaasnevates elumuutustes, kuid keegi ei pidanud 2025. aastat 2019. aastaga sarnaseks. Võib-olla on tegu ajapimedusega, aga näiteks erinevus 2019. ja 2013. aasta vahel tundub märksa väiksem. Nägin internetis tabavat tsitaati: on aastakümneid, kus midagi ei juhtu, ja on nädalaid, kus juhtub aastakümneid. Kahetsusväärselt selgus, et selle tsitaadi autor on Lenin. (Aitäh talle selle tsitaadi ning ei millegi muu eest!) 2020ndad näivad igatahes aastatena, kus juhtuvad aastakümned. Süüdlasteks võib pidada suurt kolmikut: pandeemia, sõda ja tehisintellekt. Tahaks öelda, et kõik halvad asjad, kuigi tehisintellekti puhul pole muidugi vastus nõnda ühene, ent isegi head asja on võimalik kasutada hüvangu asemel hävinguks.
COVID-19 pandeemia tundub aga nõnda vana lugu, et seda on piinlik meelde tuletada, nagu kannaks endiselt koti küljes Labubut ja sööks Dubai šokolaadi. Siiski tunduvad koroonapandeemia kultuurilised ja ühiskondlikud järelmõjud alles alamõtestatud. Samas jällegi on COVID-19 hea patuoinas, mille kaela nuhelda kõik moodsa ilma patud, unustades, et ka 2019. aastal ei olnud elu harmooniline ja lilleline. Sellegipoolest pani aeg, mil soositi üksi kodus istumist, mitmeid rohkem kui kunagi varem internetist sõltuma. Sellega soodustas pandeemia ka polariseerumist, mis toimus küll hoogsasti juba enne. Inimesed, kes muidu oleksid kohtunud koolis, tööl või trennisaalis, kuulasid selle asemel podcast’e, nooremad osalesid live-striimides ja vanemad Facebooki kommentaariumites. Kõige selle kaudseteks tulemiteks võivad olla näiteks Trumpi teine ametiaeg, konservatiivsuse tõus üle kogu maailma ning inimesed, kellel on mugavam kurta enda muresid ChatGPTle kui teisele inimesele.
Toona muutus vaktsiinide ja koroonapiirangute kohta käiv info pidevalt ning osutus pikemas plaanis sageli ebausaldusväärseks. Kodanik, kes pidas oma riigi ranget vaktsineerimispoliitikat või ulatuslikke liikumispiiranguid liigseks isikuvabaduse piiramiseks, uskus seejärel poliitikuid tunduvalt vähem ka muudes küsimustes. Märksa usaldusväärsemad tundusid näiteks sotsiaalmeediateadlikud mehed, kes rääkisid sellest, kuidas tänapäeva maailmas on woke-propaganda ja eliit inimese tegeliku potentsiaali ära lämmatanud. Kõva käe ihalus on tagasi (astu vastu peavoolule, vali Kris Kärner, Aivo Peterson ja Donald Trump!) ning paljud igatsevad häbenemata demokraatia ja avalike arvamuste paljususe asemele vähemalt vahelduseks „tarka” juhti, kes juhiks riiki nagu valgustatud monarhid muiste. Ja pealegi, mis mõtet on kõigil neil riikidel, mis tehnoloogiakorporatsioonidele nii raha kui ka mõju arvestuses kuhjaga alla jäävad?
Kõva käe ihalus on tagasi ning paljud igatsevad häbenemata demokraatia ja avalike arvamuste paljususe asemele vähemalt vahelduseks „tarka” juhti, kes juhiks riiki nagu valgustatud monarhid muiste.
Äkki on ka Kris Kärneri suguste uute poliitikute tähelend taevane paratamatus? Postimehe astroloog (kas teadsite, et selline ametipost eksisteerib?) Margit Korbe kinnitab, et tõepoolest on käsil suur ajajärgu muutus, mille on põhjustanud planeetide liikumine. „2020–2025 ei olnud veel uue algus, vaid hoopis vanade süsteemide lõpufaas, mil oli vajalik, et inimesed hakkaksid nägema kõike, mis ei toimi. 2026 tuleb väga kiirete muudatuste aeg, kus luuakse palju uusi algusi, võib kerkida esile ka mitmeid uusi juhte.” Samas Korbe manitseb: „Suuremas pildis liigub inimkonna areng selles suunas, et iga inimene teadvustaks rohkem iseennast ja otsustaks rohkem iseenda eest. See aeg, kus saab muretult toetuda institutsioonidele ja mõelda, et küll keegi kuskil hoolitseb, on praktiliselt läbi saamas ega tule tagasi. Lõpuks saab maailm paremaks paigaks ainult siis, kui iga inimene võtab ise enda eest vastutuse, ning just selles suunas meie teekond läheb.”
Ehk selgitavadki Korbe ja eespool tsiteeritud Adrikorn-Pruuli kosmose abiga tuletatud tõdemused seda, miks vanakooli parteide tagatubades küpsetatud poliitbroilerite asemel tõmbab valijaid aina enam karismaatiliste üksiktegijate poole. Institutsioonide aeg on läbi, nüüd seisab igaüks enda eest! Hüvasti, lootused tasuta haridusest, universaalsest ravikindlustusest ja inimväärsest vanaduspensionist. Valikut pole, selline ühiskonnakorraldus on universumis kirjas.
Lootusetuse ja allaandmise ajajärk
Kui miski paneb pea konsensuslikult tõdema, et maailm on 2019. aastast saadik hullemaks läinud, on see täiemahuline sõda Euroopas. Mis sellest, et sõda on nii Ukrainas kui ka Palestiinas kestnud juba varasemast. Vahel tekib tunne, et Vene-Ukraina sõja lõppemine rahulepinguga, mille tingimused premeerivad agressorit, oleks veel hullem kui see, et sõda veel aastaid edasi kestaks. Ning kuigi Eestis ei ole sõda, on aastatepikkusel ärevusel siiski omad tagajärjed. Lääne ettevõtted tõmbavad oma investeeringuid Eestist välja, rikkad ja ambitsioonikad kolivad Hispaaniasse, siiajääjad ei julge enam kinnisvara osta või lapsi saada. Koos inflatsiooniga, mis inimeste elatustaset iga aastaga langetab, on meeleolu halb ja tulevik tundub tume. 2013. või 2019. aastal sellist eelaimdust ei olnud. Vägisi meenuvad Remarque’i kirjeldused Euroopa pealinnades muretult kalvadost joovatest inimestest, kes ei suuda uskuda, et koledused varsti nende õuele jõuavad.
On jäänud vähe asju, mille nautimine ei tuletaks meelde selle negatiivset mõju kellelegi teisele, elagu ta kaugel või lähedal.
Kuigi Ukrainast märksa kaugemal, lõhestab Iisraeli-Hamasi sõda ka Eestis meie ühist väärtusruumi, lisaks ka usku meediasse (vaata samal teemal põhjalikku käsitlust novembri Müürilehest) ja enda lähikondsetesse. Inimesed, kes muidu võiksid teha omavahel koostööd ja jagada sarnaseid väärtusi, on pöördumatult tülis selle pärast, kes toetab Palestiinat ja kes Iisraeli. Eurovision, mis on minu jaoks aastaid üheselt positiivne sündmus olnud, lubab Iisraelil taas osaleda. Ka see eskapistlik lauluvõistlus ei ole enam miski, millesse paariks päevaks põgeneda, reaalsus imbub meelelahutusest läbi. On jäänud vähe asju, mille nautimine ei tuletaks meelde selle negatiivset mõju kellelegi teisele, elagu ta kaugel või lähedal. Tuleb katsuda muru, kuniks seda veel on, ning suruda seda tehes alla sundmõtted seoses sellega, miks see muru talvel üldse nähtaval on.
Võib-olla on võimalik tõmmata ajastute vahele piir lähtuvalt sellest, kas inimesed usuvad, et elu läheb paremaks või hullemaks. Kui jätta kõrvale mõni tehnoloogiamiljardär või muidu paadunud optimist, tundub viimaste aastate trend liikuvat selgelt allamäge. 2025. aasta juunis avaldatud Riigikantselei seireuuringu tulemustest selgus, et rekordiliselt suur osa eestlastest (34%) koges majanduslikke raskuseid ning enam kui pool (58%) tunnetab majanduslikku ebakindlust. Viimaste aastate madalaimal tasemel olid ka usk riigi turvalisusse ja isiklik turvatunne.
Erinevalt eelmisest kümnendist on käes lootusetuse ajajärk. Üksikinimese võimalus pidurdada sõdu, kliimamuutust, inflatsiooni või töökohtade kaotust on olematu. Viisteist aastat tagasi võis tunduda, et prügi sorteerimine, taimetoidu söömine ja iduettevõttes töötamine aitavad maailma paremale kursile viia. Enam mitte. Pole mõtet unistada säravast karjäärist, kui jutt sellest, et tehisintellekt muudab aastasadu au sees püsinud ametid kasutuks, on nõnda vali. On aeg alla anda, oodata igast uuest leiutisest ja arengust esmalt halba ning jätta plaanid tegemata, sest neist pole nagunii mingisugust kasu. Vaibinihe seisneb eeskätt selles, et vaibid on püsivalt halvad.
Vaibinihe seisneb eeskätt selles, et vaibid on püsivalt halvad.
Kuidas tunda ära annus horribilis’t
Ajalooõpikuid avades tundub kõik väga selge. Renessanss oli parem kui keskaeg, dinosaurus oli parem olla enne asteroidi Maale langemist, industriaalrevolutsioon kujundas maailma selliseks, nagu me seda praegu kogeme. Inimesed, kes elasid pimedal keskajal, ei teadnud seda ega pidanud oma elusid sugugi nõnda halvaks. Vastus sellele, kas praegu on head või halvad ajad, sõltub sellest, kelle käest küsida.
Esimene ajaloos tuntud annus mirabilis ehk eesti keeles „imeline aasta” kestis augustist 1345 septembrini 1346, mil Inglismaa kuningas Edward III pidas edukaid sõjaretki Prantsusmaal. Annus horribilis’e ehk „kohutava aasta” kontseptsiooni hakkas kasutama 19. sajandi lõpus anglikaani kirik. Väljendi populariseeris Inglismaa kuninganna Elizabeth II, kes kirjeldas sellega 1992. aastat, mil kuningaperet tabasid mitmed skandaalid. Võib-olla kasutas ta seda küll veidi vara, sest saareriigi monarhe ootasid seejärel ees veel hullemad ajad, näiteks Diana ja Charlesi lahutus ning Diana surm. Tulemas oli pöördumatu vaibinihe ja senise tähtsuse kadumine, mitte vaid üks nigel aasta.
Aga milline tuleb aasta 2026? Ehk on meie lähimineviku annus horribilis juba ära olnud? Oli selleks näiteks 2020. aasta ja pandeemia? Või 2022. aasta, mil Venemaa laiendas sõjategevust Ukrainas? Äkki on sõnast annus ehk „aasta” vähe ja rääkida tuleks decas horribilis’est ehk „kohutavast kümnendist”? Või vaatame kunagi praegusele ajale heldimusega tagasi kui vanadele headele aegadele? Või äkki ootab tunneli lõpus meie kaasaegsete isiklik annus mirabilis? Ma võiksin kirjutada kümnetele astroloogidele ja ennustajatele, aga ei jääks ilmselt ühegi vastusega rahule. Vaibinihkel pole loogikat või põhjust ning kuni lugeja ei avasta end mõne tehnoloogiahiiu eesotsast, ei ole ka vähimatki võimalust muudatusi juhtida, jääb üle vaid kaasa surfata.
Tuleviku ennustamine on tänamatu, aga vältimatu tegevus. Ilmne on vaid see, et ajad, need on a-muutuvad või mida iganes Herakleitosest hoopis teistest aegadest kõnelenud Bob Dylan ka loo „The Times They Are A-Changin’” all silmas ei pidanud.
Silvia Urgas on kirjanik, jurist ja Haapsalu brainrot’i eksportöör, kes üritab aru saada ja sõnadesse panna, mis tunne on just praegusel ajal elus olla.