Filosoofilt ja tõlkijalt Tiiu Hallapilt ilmus ERR-i portaalis esmapilgul elegantne arutluskäik selle kohta, miks “avatud eestlus” ei ole võimalik ja miks eestlane saab olla vaid sünnijärgselt.
Kuna teema ei tundu teisejärguline, siis kirjutan lühidalt, miks minu hinnangul toetub mõttekäik vildakatele eeldustele ja viib seega ekslikele järeldustele.
Esiteks on Hallapi argument üles ehitatud võrdlusele, mis on liiga meelevaldne, et mõjuda veenvalt. Kujuteldav “Tuareegia” on sihilikult valitud eksootiline peegel, mis teeb eestlase kogemusliku vahemaa võimalikult suureks (“kõrb ja kaamelid” vs “reheahi ja vastlasõit”). Selline retooriline võte annab tulemuseks ootuspärase vastuse, et muidugi tundub absurdne “hakata tuareegiks”.
Me ei vaidle aga tavaliselt selle üle, kas paekivistelt loopealsetelt pärit inimene suudab mõista nomaadliku kõrberahva elu. Vaidleme selle üle, kas Eestis elav ja eesti keelt õppinud inimene, kes siin töötab, kasvatab lapsi, maksab makse ja tunneb end selle ühiskonna osana, võib olla eestlane. Või vastupidi, kas väliseestlane on eestlane ka siis, kui ta pole sündinud või kasvanud Eestis.
Teiseks segatakse argumendis omavahel kolm eri tasandit:
- Etniline identiteet (sünnijärgsus);
- Kultuuriline identiteet (kultuuripädevus);
- Poliitiline identiteet (kodakondsus, lojaalsus).
“Avatud rahvuslus” räägib enamasti sellest, et Eesti kultuuriruumi ja avaliku elu osaliseks võib saada inimene, kes keelt valdab ja end Eestiga seob. Hallap nihutab vaidluse aga sellele, kas inimene saab täielikult omandada kogu rahvusliku “vaikiva teadmise”.
See on ebamõistlik standard. Me ei nõua “täielikku vaikivat teadmist” isegi n-ö sünnieestlastelt (kes kõik ei jaga samu minevikukogemust, regionaalset päritolu, sotsiaalmajanduslikku tausta jne).
Kolmandaks jääb “vaikiv teadmine” Hallapi argumendis ebamääraseks kriteeriumiks. Kui see teadmine on sõnastamatu ja “määratult suur”, siis kuidas otsustatakse, kellel on seda “piisavalt”? Kes on kohtunik: riik, enamus, eksperdid? Kui kriteeriumit ei ole põhimõtteliselt võimalik mõõta, muutub see väga mugavaks vahendiks kellegi väljaarvamiseks (“sa ei kvalifitseeru, sest sa lihtsalt ei tunne õigesti”).
Enamgi veel, niisugune mõõtmatus nihutab identiteedi määratlemise võimusuhete valda ja kergesti võib tekkida hierarhia “päris” ja “peaaegu” eestlaste vahel, ilma et seda hierarhiat saaks kontrollitavate kriteeriumide abil põhjendada.
Neljandaks eeldab Hallapi arutluskäik, et ühiskonna “mõistlik elukorraldus” sõltub esmajoones pärimuslikust, sünnijärgselt omandatud mälust (nt Venemaa-teadmine) ning et “tulija” ei saa kunagi olla selles vallas piisavalt pädev.
Aga poliitilised seisukohad ei põhine ainult kultuurilisel “pärimusel”, need põhinevad ka institutsioonidel, õppimisel, avalikul arutelul ja ekspertteadmistel. Kui pädevust ei mõisteta õpitava ja ajas kujuneva võimena, vaid sünnijärgse mäluna, siis eitatakse võimalust, et inimene on võimeline omandama uusi teadmisi, neid kriitiliselt läbi töötama ja oma otsuste aluseks võtma.
“Ometi näitab pilk minevikku, et eesti identiteet on olnud pidevas muutumises, seda on korduvalt ümber mõtestatud.”
Viimaks, väide “eestlane ei saa hakata tuareegiks ja tuareeg ei saa hakata eestlaseks” kinnistab sisuliselt essentsialismi ehk arusaama, et rahvus on sünnijärgne ja suletud “asi iseeneses”, mitte ajalooliselt muutuv ja kultuuriliselt õpitav kuuluvustunne. Ometi näitab pilk minevikku, et eesti identiteet on olnud pidevas muutumises, seda on korduvalt ümber mõtestatud. Kui rahvus on ajalooline protsess, siis on paratamatu, et ka “vaikiv teadmine” muutub, ja koos sellega muutuvad ka viisid, kuidas eestlaseks olemist omandatakse ja väljendatakse.
Kui meie eesmärk on kaitsta eesti keelt ja kultuuriruumi, siis näen ma selleks palju veenvamaid ja toimivamaid viise kui apelleerimine “vaikivale teadmisele”: tugev eestikeelne haridus, tulemuslik lõimumispoliitika, avaliku ruumi eestikeelsus, usaldusväärsed institutsioonid ja lojaalsus Eesti põhiseaduslikule korrale. “Vaikiva teadmise” nähtamatu künnis ei kaitse neid eesmärke, see pigem toodab uusi konflikte ja tõrjumisi.
Seepärast ma ei nõustu Hallapi järeldusega, et avatud rahvuslus on paratamatult naiivne ja et eestlaseks ei saa “hakata”. Minu meelest saab – mitte hetkega ja mitte deklaratiivselt, vaid aja jooksul, keelt omandades, kombeid õppides, vastutust võttes, ühiskonda panustades. Ja kui me seda võimalust eitame, siis ei kaitse me eestlust. Me teeme eestlusest hoopis hääbumisele määratud kinnise klubi, mis kaitseb ennast “vaikiva teadmise” sõnastamatu riiviga.