Levinud arvamuse järgi hoiavad eakad nutimaailmast eemale. Tegelikult võib vanem inimene leida end aga teleri, telefoni ja raadio näol kolmest infoväljast korraga. Kriitilist meelt info suhtes tasub säilitada ka moodsal ajal, arutlesid maastikuarhitekt Sirle Salmistu ja meediapädevuse teadur Maia Klaassen.
Klaasseni sõnul pole murekoht enam ammu selles, nagu ei oskaks inimesed infot otsida. Pigem tuleb tänapäeval end läbi närida tohutust teabehulgast. Seejuures muudab kanalite paljusus olulise märkamise keeruliseks, sõltumata inimese sünniaastast. “Kui sina, armas kuulaja, tunned näiteks, et ei tea, mida su kohalik omavalitsus on viimasel ajal teinud, tuleks endalt küsida, millisest kanalist sa selle kohta ise üritasid infot otsida. Väide, et “keegi mulle sellest pole rääkinud”, 2026. aastal enam väga paika ei pea,” arutles Klaassen Vikerraadio saates “Teise mätta otsast”.
Tänapäeval võib vanem inimene olla korraga kolmes inforuumis korraga, kui istub telefon käes teleri ees ja kuulab taustaks raadiot. Väsimuse kõrval on siin ohukoht infomanipulatsioonid ja tehisaru loodud sisu – viimase tuvastamisel on Eurobaromeetri andmetel raskusi kogu elanikkonnal. Sirle Salmistu on kokku puutunud ka seisukohaga, et kui midagi on juba ära trükitud, peab see olema tõsi. “[Siis tuleb] selgitada, et ka ajalehes on erinevaid arvamusartikleid. See, mida seal keegi kirjutab, ei pruugi olla päris õige asi, vaid kellegi arvamus,” meenutas ta.
“Väide, et “keegi mulle sellest pole rääkinud”, 2026. aastal enam väga paika ei pea.” – Maia Klaassen
Klaasseni sõnul on üks ilmekamaid näiteid tehnoloogia väsitavast mõjust nn õõvarullimine (doomscrolling), kus inimene tarbib sisu automaatselt sellesse süvenemata. Nähtus ei puuduta ainult nutisõltlastest noori, vaid võib tabada igaüht, kes otsib ekraanilt kiiret dopamiinilaksu. Samas võib näiteks üksi metsas elav vanem inimene veeta tunde Facebookis, et maailmaga üldse ühendust hoida. “[Kogu] ekraaniaeg ei ole sama. Ma teen vahepeal väga kasulikke asju, vahepeal täiesti mõttetuid asju ja arvan, et meediapädevuste hästi oluline osa on, et sa suudad need ära eristada,” sõnas Klaassen.
Teaduri sõnul ei aita seejuures eakate digipädevuse tõstmisel pelgalt kindlate liigutuste päheõppimine, vaid vaja on mõista süsteemide alusloogikat. “Just hetkeks, kui armas lapselaps on kellelegi selgeks õpetanud, et “näed, vajutad kollasele nupule, logid sisse, siis saad jõuda maksanupuni ja maksta oma arve ära”, muutub see kollane nupp roheliseks ja seos kaob ära,” tõi ta elulise näite.
Pink aitab suhteid hoida
Kui digiruum on ajaveetmisviisidest üleküllastunud, siis füüsiline linnaruum kannatab sageli vastupidise mure all – seal puuduvad kohad, kus niisama olla. Mõlemad külalised nõustusid, et lastele planeeritakse mänguväljakuid palju, kuid kõigile ülejäänutele, vanemaealistele nende seas, tasuta ajaveetmise kohti napib. Sirle Salmistu sõnul on iseenesest tore, kui keegi korraldab avalikus ruumis eakatele eirnevaid sündmusi. “Kui aga seda ei ole, pead ise olema oma aja peremees ja mõtlema, kuidas oma päevi sisustada, siis […] ruum peaks pakkuma võimalusi,” selgitas ta.
“Sotsiaalsete suhete olulisus, eriti just vanemaealistel on väga tähtis.” – Sirle Salmistu
Maia Klaassen nõustus, et näiteks kaasava eelarve konkurssidel näeb sageli ettepanekuid korrastada mõnd koolihoovi või parandada tänavavalgustust. Tema hinnangul peaks kohalikud omavalitsused planeerima neid tegevusi oma tavapärase eelarve sees. “[Kaasava eelarve] tüüpi algatused peaksidki olema ühise ruumi mõnusamaks tegemiseks ning kohtade loomiseks, kus saab lihtsalt istuda ja olla vaikselt teiste keskel, mis on ju ometi eestlaste lemmiktegevus,” arutles ta.
Eriti teravalt on Salmistu sõnul avalikus ruumis puudus lihtsatest elementidest, nagu pinkidest: need pakuksid eakatele vajalikku puhkepaika ja võimaldaksid omavahel suhelda. Kui Lõuna- ja Lääne-Euroopas rajatakse näiteks pikniku- ja petangiplatse, siis halva ilma vabanduse taha pugedes ei maksaks Eestis tema sõnul taolisi võimalusi loomata jätta. “Sotsiaalsete suhete olulisus, eriti just vanemaealistel on väga tähtis. Kui on ka vanemas eas võimalik neid suhteid tekitada või hoida, on see kindlasti väga soovitatav. Selleks, et need suhted aga saaksid toimida, on vaja kokkusaamiskohta,” märkis ta.
“Teise mätta otsast”. Maia Klaassen ja Sirle Salmistu Autor/allikas: Airika Harrik/ERR