Rahvusvaheline teadusprojekt näitab, et põllumajanduses kasutatavad pestitsiidid ei pruugi tappa looduslikke tolmeldajaid, kuid võivad mõjutada nende käitumist, arengut ja sigimisvõimet ka põldudest kaugemal asuvates elupaikades.
Teadlased uurisid, kui kaugele ulatub taimekaitsevahendite mõju põldudelt ümbritsevatesse elupaikadesse ning kuidas see mõjutab looduslikke tolmeldajaid. Eesti Maaülikooli tolmeldajate ökotoksikoloogia professor Reet Karise rääkis, kuidas varasemad uuringud näitasid, et erinevad mesilasliigid reageerivad taimekaitsevahenditele väga erinevalt. See tõi kaasa uue projekti algatamise, kus fookus nihkus looduslikele tolmeldajatele nagu kimalased, erakmesilased, sirelased ja liblikad.
Projektis Wildposh keskendusid teadlased sellele, kuidas pestitsiidijäägid liiguvad põllult ümbritsevasse keskkonda. Uuriti, kas ja millises kontsentratsioonis jõuavad taimekaitsevahendid näiteks rohumaale, mulda, vette, taimede lehtedesse, nektarisse ja õietolmu. “Peamine ongi näha, kui kaugele põllu pealt rohumaale saaste liigub ja kui suur oht on taimekaitsevahenditest looduslikele tolmeldajatele tervikuna,” selgitas Karise.
Projektis osales ligikaudu 15 partnerit ning välitöid tehti neljas riigis: Hispaanias, Eestis, Suurbritannias ja Saksamaal. Lisaks tegutsesid mitmed laborirühmad, kus kasvatati ja uuriti erinevaid tolmeldajaliike kontrollitud tingimustes.
Kuigi uurimismetoodika oli riikides ühesugune, osutusid looduslikud olud üllatavalt erinevaks. Näiteks eeldati algselt, et Hispaanias on veeproovide kogumine keeruline, kuid tegelikkuses tekkis rohkem probleeme Eestis. “Meil on siin paepinnas ja ega siin mudamülkaid väga ei eksisteeri,” kirjeldas Karise. Vett tuli koguda isegi vihmaveelompidest, mida mesilased kasutavad ka joogikohana.
Teadlaste hinnangul ei piisa pestitsiidide mõju hindamisel üksnes mesilaste suremuse mõõtmisest. Karise rõhutas, et elu on palju keerulisem. “Kui üks korjetööline põllul lihtsalt surma saab, siis mesilaspere kasvatab uued isendid ja elu läheb edasi,” selgitas ta. Samas võivad väiksemad, nähtamatud muutused olla pikemas plaanis märksa ohtlikumad.
Näiteks võib pestitsiid muuta putukate käitumist. “Glüfosaat peaaegu ei tapagi putukaid, aga ta muudab käitumist. Kui mesilane enam korjele ei lähe, siis ei saagi lõpuks mitte midagi, sest nad surevad välja ja põllud jäävad tolmeldamata,” ütles Karise. Samuti võib häiruda putukate orienteerumisvõime ning saastunud toit võib mõjutada vastsete arengut ja sigimisvõimet.
Oluliseks peeti ka maastiku struktuuri. Kui sobivad elupaigad nagu näiteks rohumaad, on üksteisest isoleeritud, võib see viia populatsioonide geneetilise vaesumiseni ja muuta putukad keskkonnahäiringute suhtes haavatavamaks. Samas näitasid varasemad uuringud Eestis, et siinsetes tingimustes ei sõltunud putukate arvukus alati elupaikade suurusest või ühendatusest. Karise hinnangul peegeldab see Eesti looduse suhteliselt head seisundit.
Uuringu tulemused ei viidanud vajadusele põllumajanduspoliitikat põhjalikult muuta, küll aga nägid teadlased arenguruumi looduskaitse planeerimises. “Põllumajandus on meil päris hästi reguleeritud,” märkis Karise, kuid lisas, et rohkem tähelepanu võiks pöörata sellele, kuidas ja kuhu rajatakse rohumaid ning puhvertsoone põldude ja looduslike elupaikade vahele.
Tema sõnul on tasakaalu leidmine toidutootmise ja looduskaitse vahel vältimatu. “Me ei saa panustada sellele, et kaitseme Eestis loodust ja las Hiina kasvatab meile toitu,” ütles ta. Samas nägi ta võimalust vähendada keskkonnakoormust mitmekesisema külvikorra ja väiksemate põldude kaudu, mis aitaksid vähendada kahjurite survet ja seeläbi ka pestitsiidide vajadust.
Teadlaste hinnangul on looduslike tolmeldajate roll ja haavatavus seni alahinnatud. Projekt andis panuse arusaama, et pestitsiidide mõju ei piirdu põlluservaga ning tolmeldajate kaitsmiseks tuleb vaadata kogu maastikku tervikuna. Projekti eestvedaja oli Belgia, partnerite seas olid ka Itaalia, Ungari ja Serbia.