Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Stand-up- koomik Aleksandr Popov tutvustab Jüri Kolgi mosaiikromaani “Roheline suits”.
Jüri Kolgi “Roheline suits” on igati muhe, piibelliku alatooniga reisikriminull, mille keskmes on trobikond turismireisil viibivaid eestlasi, kes, külastades väikest, aga üliusklikku riigikest suure ja uskliku riigi pealinna südames, leiavad end ühtäkki apokalüptilise varjundiga maailmamuutmise plaani epitsentrist. Nimelt on paavst otsustanud taaslavastada piibelliku võitluse lõviga, lootuses jumalariik maa peal taastada. Selleks on tal aga vaja täielikku koondatud tähelepanu enda ja oma riigi tegevusele – sestap otsustab ta vana hea tava kohaselt pisku pantvange võtta, et ümbritsev maailm saaks aru, et issi on kodus!
“Roheline suits” oli minu esmakohtumine kunagise trennikaaslasega kirjanikuna. Sellest teosest saati olen ma jõudu mööda püüdnud silma peal hoida autori tegemistel ning lugenud ka tema luulekogusid. Minusugune tohman muidugi peaks luulekogudest ja üldse vaimsemast kirjandusest heaga eemale hoidma, sest mida pole antud, seda kulbiga kolusse ei vala ka. Loe, mis sa loed!
Mulle meenus raamatut lugedes õigust õppima asunud noore ja kogenematu, kiusu ja kottimist kogenud nohiku erutus, kui ta enda jaoks rahvusvahelise õiguse “maailmad” avastas. Üheks teejuhiks nendeni oli Sir Hersch Lauterpachti, inimõiguste õigusteoreetiliste aluste promootori, doktoritöös arutluse all olnud Rooma õiguse ja kanoonilise õiguse seosed ning nende peegeldus ius gentium’i ehk rahvaste õiguse kontseptsioonis. Maakeeli öeldes tundsin ma Jüri kirjeldustes Vatikanis aset leidva plaani eesmärkide kohta – taastada mingit laadi usk inimestesse inimeste endi poolt – selle rumalukese noore poisi ära, kes õilsalt uskus end olevat astumas rajale, mis võib ehk viia selleni, et ka tema tegudest saab inimestele kasu olema.
Teine tunnete virvarr seostus mul inimloomuse olemusliku argisusega: isegi pantvangis olles on reisisellidel aega ja viitsimist nääklemiseks ja jagelemiseks, selmet proovida ära kannatada ja mitte anda põhjust lisapingete tekkeks. Minu meelest suisa tammsaarelik jändrik jäärapäisus lööb igas mehepojas just pingelises olukorras välja – siis on vaja targutada ja seletada, et kõik oleks olnud hoopis teistmoodi, kui vaid ainiti teda kuulatud oleks. Sest vaatamata kõigele on pidev töö ja rassimine, nagu me Tammsaarelt teame, kindel pauk tee armastuseni. Isegi siis, kui selleks ajaks, kui põld on küntud ja ader kuuri alla saab, pole enam kedagi armastada jäänud – peale iseenda muidugi.
Mul endal pole suuri saavutusi ei armastuse ega ka elu õigesti ja väärtuslikult elamise vallas ette näidata. Eks see ole selline “teoorias tugev, praktikas koolnukange” juhtum vast. Aga “Rohelise suitsu” tegelastele ja sündmustikule mõtlen ma ikka ja jälle – kui endal ei ole õnnestunud väärtust tuua ja õnne leida, siis on alati lohutav mõelda, et kuskil keegi ikka leidis kah!