“Meie peres kasvab neli poega, Norman on kõige vanem ja keskmiselt on laste vanusevahe üheksa aastat. Vend Gunnar on psühholoog, Verner on kossuhull ja Gordon tegeleb laskesuusatamisega,” sõnas Normani ema Janne Salumäe. “Väikevenna Gordoni ja Normani vanusevahe on 27 aastat.”

Janne meenutas oma lapsepõlve ja tõdes, et tema isaisa tegeles temaga väga palju ja käis tal tihti lasteaias järgi. “Ta oli ülirange, aga samas oli temas soojust. Tema juures õppisin, et kala tuleb süüa kahe kahvliga. Igal hommikul pidin ma vanaisa tööle saatma. Seisin hommikuti unisena sirgelt ukse juures ja pidin talle soovima: “Ilusat tööpäeva!”, pärast seda sain veel voodisse tagasi minna. See oli julm ja armas korraga,” tõdes Janne.

“Vanaema Lehti on mulle siiani suureks eeskujuks, ta on praegu 98-aastane ja väga terava mõistusega. Vanaema oli täielik kubjas, lapsepõlves pidin hommikust õhtuni rohima ja rookima. Toona mulle kindlasti ei meeldinud selline ülim rangus, aga täna ma mõtlen sellele teistpidi, et rangus oli rangus, aga keegi mind ei peksnud. Pigem meeldis see, et mulle õpetati kombeid ja mind õpetati kuulama. Ma teadsin, millal võin oma arvamust avaldada ja millal seda mitte teha. Ma mõtlen sellele praegu soojalt.”

Isa ja ema oskasid aupaklikult lahku minna

Janne meenutas oma vanemate lahutust, kui ta oli kaheksa aastane ja tõdes, kuivõrd aupaklikult lahku mindi. “Isa ütles, et tema ei taha lahku minna, aga ema tahab, kuid ema on sellegipoolest maailma kõige ägedam ja ilusam ema ning suurepärane naine. Ta mõtles päriselt ka nii. Umbes aasta pärast said neist maailma kõige paremad sõbrad ja minu elus tegelikult ei muutunud miski,” sõnas Janne.

Ülikoolis õppis Janne algul õigust ja pärast personali eriala. Seejärel hakkas ta pildistama ja nüüd tegeleb toitlustamisega. “Tänasel päeval on meil Roll Kohvik ja catering,” sõnas Janne.

Esimene poeg sündis 18-aastasena ja neljas poeg 44-aastasena

Norman sündis, kui Janne oli 18-aastane. “Norman oli väga oodatud laps, mulle meeldis ema olla,” tõdes Janne. “Normani isa Priit oli 23-aastane ja mu ema oli 42-aastane, me kasvasimegi kõik koos.”

Pesamuna Gordoni sai Janne 44-aastaselt. “Neljanda poja sünd oli natuke nagu üllatus ka,” lisas Janne.

Norman tõi oma lapsepõlvest välja õnnetused, mis temaga mingil ajal järjest juhtusid. “Olin eelkooliealine, sõitsin isaga jalgrattaga ja kukkusin endale klaasikillu kätte. Sõitsime EMO-sse, käsi kilekoti sees, mis oli verd täis. EMO-s vaadati käsi üle ja õmmeldi kokku. Kodus läks aga valu aina hullemaks ja käsi läks siniseks. Pidime EMO-sse tagasi minema ja siis saadi aru, et üks klaasikild oli sisse jäänud, käsi võeti jälle lahti.”

Teine kord sõitis raudkelk suusamäel Normanil üle näo. “Lumelauaga kukkusin ka korralikult ja käisin põlveoperatsioonil.”

Normani sõnul ei teadnud ta 16-aastaseks saamiseni, kelleks ta tahab saada ja mida ta tahab teha. “Sellest sain aru, et ma võib-olla olen loovuse poole kaldu. Kui mulle anti lapsena valida, kas käin poistekooris või tennises, siis ma valisin tennise,” meenutas Norman.

Kriitiliste astmahoogude pärast veetis lapsena palju aega haiglas

12-aastasena osales Norman muusikalis “Oliver Twist”. “See oli esmakordne kogemus professionaalse teatriga,” lisas Norman.

Janne meenutas Normani lapsepõlve ja tõi välja, et pojal algasid aastaselt astmahood. “Tänasel päeval on olemas kõikvõimalikud ravimid, aga tollal veel polnud. Kogu aeg oli meil reanimatsioon ukse taga. See oli ema jaoks üks õudne kogemus, sest kunagi ei teadnud, millal hoog tuleb. Ma käisin igal pool temaga kaasas, sest hood läksid väga kriitiliseks,” meenutas Janne. “Toona sai astmahooge ravida ainult haiglas.”

Janne sõnul on nad Normaniga alati väga lähedased olnud. “Mul oli oma vanematega ka väga avatud suhe, ja võtsin enda laste kasvatamisel nendest eeskuju. Räägime kõigest, ka tüdrukute ja sõprade teemadel. Ma ei ole kunagi olnud ema, kes käiks kooli vahet ja targutaks õpetajatega,” tõdes Janne.

On sõprade ja pere jaoks nagu avatud raamat

Normanil oli pikalt arusaam, et muusika tegemine pole päris töö. “Et kui mulle meeldib see, mis ma teen, siis see polegi nagu töö. Mulle meeldib vabakutselise elu, vahel igatsen küll, et keegi ütleks mulle, mis teha tuleb, selle asemel, et ise välja mõelda, aga lihtsalt see rahu tegemine oma ametiga ja see, et ma ikkagi jään sellesse valdkonda. Mitte ainult laulmine, vaid ka muusika produktsiooni pool ja lisaks ma ka õpetan,” ütles Norman. “Muusika on mu töö ja elu. Muusika aitab närvilistel aegadel ka rahu leida.”

Aeg-ajalt on Normanil tunne, et kõiki tema muresid, nii suuri kui väikeseid, elab ema palju suuremalt läbi kui ta ise. “Ma olen avatud raamat oma sõpradega, ma räägin oma probleemid läbi ja tunnen, et sellest on abi. Ma arvan, et see on nagu psühholoogi juures käimine, ma ise ei ole kunagi psühholoogi juures käinud. See, et ma julgen hästi avatud kaartidega rääkida, ja mõned keerulised asjad olen ka oma lugudesse sisse pannud. Kui kellegi teisega minu lugudele sõnu kirjutame, siis ma räägin kõik nii lahti, et vahel on isegi natuke piinlik, aga mu sõbrad on alati hästi mõistvad,” ütles Norman.