Riigikohus leidis esmaspäevases otsuses, et keskkonnaameti tegevus kevadise pesitsusrahu jõustamisel oli põhimõtteliselt õigustatud. Linnurikkas metsas tuleb pesitsusajal lindude kohalolekut eeldada ja selleks ei pea ametnikud käima metsades pesi üle lugemas ja linnulaulu kuulamas. Siiski ei tähenda kohtuotsus vältimatut raiekeeldu mistahes metsas, kirjutab Ivo Pilving.

Kohus jättis esmaspäeval rahuldamata metsaettevõtete OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva kaebused keskkonnaameti ettekirjutuste peale. Keskkonnaamet peatas 2021. aastal lindude arvatava pesitsemise ajaks raietööd muu hulgas kahel kinnistul, kus kehtisid kaebajate metsateatised. Amet tugines looduskaitseseadusele, mis keelab looduses elavate lindude tapmise sõltumata sellest, kas linnuliik on ohustatud.

Keelatud on siiski vaid tahtlik lindude tapmine ja häirimine ning nende pesade hävitamine. Kohtuvaidluse tuumaks oligi tahtliku tegevuse ja juhuslike kõrvalkahjude eristamine. Kuna looduskaitseseadus tugineb Euroopa Liidu linnudirektiivile, pöördus riigikohus 2023. aastal direktiivi tõlgendamiseks Euroopa Kohtusse.

Eelmise aasta augustis tehtud eelotsuses selgitas Euroopa Kohus, et kuigi metsa raiumise eesmärk pole lindude kahjustamine, on tegevus linnudirektiivi mõttes tahtlik ka juhul, kui metsa majandajal tuleb keelatud tagajärje saabumise reaalset võimalust möönda.

Linnurikkuse piiritlemine

Siin tuleb mängu lindude arv metsas, täpsemalt pesitsustihedus. Mida tihedamalt linde metsas pesitseb, seda tõenäolisemalt hävib raie käigus mune ja hukkub poegi. Ent millisest tihedusest alates on lindude surmamine tahtlik? Sellele küsimusele ühtset ja ammendavat vastust ei ole. Samamoodi, nagu me ei saa arvuliselt määratleda, kui mitmest liivaterast algab kuhi ja mitmest veepiisast järv.

Euroopa Kohtu otsusest annab kaks pidepunkti. Lindude hukkumine tuleb vältimatult lugeda tahtlikuks tagajärjeks, kui raiutavas metsas on kindlaks tehtud ligikaudu kümne linnupaari pesitsemine hektari kohta.

Teiseks on tapmine tahtlik ka siis, kui üldiste teadusandmete ja üksikute lindude vaatlemise põhjal tuleb metsas eeldada ligikaudu kümne linnupaari pesitsust. Oktoobris toimunud riigikohtu istungil soovisid kaebajad siia panna punkti. Eelotsus ei anna selleks siiski alust. Euroopa Kohus ei kehtestanud universaalset tahtluse künnist, vaid andis üksnes hinnangu Voore Metsa kaasust iseloomustanud olukorrale. Üldisemas plaanis on oluline hoopis ettevaatuspõhimõte, mille tähtsust rõhutas kohus ka lindude tapmise ja häirimise keeldude puhul.

Riigikohus selgitas oma otsuses, et tüübi ja vanuse poolest linnurikkas metsas ei saa raiuja pesitsusajal kergemeelselt loota, et äkki ei juhtu lindudega midagi. Väiteid, et niisuguses metsas on linde eeldatavast vähem, peab metsamajandaja suutma usaldusväärselt tõendada. Metsades, mida üldiste teadusandmete põhjal võib lugeda pigem linnuvaeseks, saaks lähtuda vastupidisest eeldusest. Seal võib tegemist olla sotsiaalselt talutava riskiga ning hoopis riik peaks metsamajandaja tegevusse sekkumisel näitama ära erilised asjaolud, mis viitavad oodatust suuremale ohule.

“Seega säilib esialgu märkimisväärne ebakindlus metsades, kus pesitsustihedus jääb allapoole kümmet linnupaari hektaril.”

Paraku puuduvad praegu üldtunnustatud kriteeriumid, milliseid metsi lugeda raiepiirangute mõttes linnurikasteks ja milliseid vaesteks. Selle piiri tõmbamine üldisel kujul ei ole riigikohtu võimuses. Seega säilib esialgu märkimisväärne ebakindlus metsades, kus pesitsustihedus jääb allapoole kümmet linnupaari hektaril. Riigikohtu otsuse põhjal jääb praegu kõrgem tõendamiskoormus keskkonnaametile, kuid edasine kohtupraktika võib tuua korrektiive.

Täpsemad reeglid ja erandid

Kiiremini saaks metsade eristamisel selguse luua riigikogu või tema volitusel valitsus. On ütlematagi selge, et sellele peaks eelnema arutelud ornitoloogide, metsaomanike ja keskkonnaühendustega.

Vahepealses õigusvaakumis tuleb keskkonnaametil parimate kättesaadavate teadusandmete alusel otsustada, milline pesitsustihedus on piisav selleks, et lindude hukkumise oht annaks alust kõneleda tahtlikust tegevusest. Selleks peaks raiega kaasnev oht erinema märgatavalt n-ö lindude hukkumise looduslikust foonist. Kohtutel on edaspidigi võimalik kontrollida, kas järelevalveasutused on oma vaheteo rajanud mõistlikele kriteeriumidele.

Nüüdseks on keskkonnaamet juba võtnud halduseeskirjana kasutusse hindamismaatriksi. See jaotab metsad kolmeks: väikese (kuni 2 paari/ha), keskmise (2–6 paari/ha) ja kõrge lindude asustustihedusega (üle 6 paari/ha). Vaidlusalused ettekirjutused sellele veel ei tuginenud, mistõttu riigikohus maatriksit ei hinnanud.

Linnudirektiiv lubab liikmesriikide seadusandjatel kehtestada ettevõtluse huvides mitmesuguseid erandeid lindude surmamise ja häirimise keeldudest. Seadusandjal tuleks need võimalused üle vaadata ja langetada poliitiline otsus, kas metsatööstuse huvide kaitseks on mingites olukordades vajalik kehtestada keeldude leevendused.

Ametnikud linnulaulu kuulamas

Enne kaebajatele ettekirjutuste tegemist käisid keskkonnaametnikud kinnistutel olukorraga tutvumas, st linde vaatlemas ja neid laulu järgi tuvastamas. Kaebajate arvates ei olnud see piisav. Nad nõudsid lindude loendamist kindlate meetodite alusel, võrreldes metsatüübi põhjal tehtavaid prognoose õnnemänguga. See võrdlus ei ole kohane. Keelu aluseks on keskkonnaoht, mitte kindel teadmine pesitsuse kohta.

Nn linnuatlase meetod on loodud teadusuuringuteks, mitte seaduse praktiliseks rakendamiseks. Selle järgi tuleb linde mõnel juhul vaadelda kahel korral vähemalt nädalase vahega. See oleks väga töömahukas ega aitaks ka metsatööstust. Ilmselgelt tuleks raied ka uuringute ajaks peatada. Praktikas aga tähendaks see lindude jätmist linnudirektiivis ettenähtud kaitseta.

Mõistlik on lähtuda üldisematest teaduspõhistest andmetest ning seada poliitiliselt adekvaatne lävend, millest allpool tuleb lindude hukkumise riskiga leppida. Kohapealsed vaatlused võivad jääda selguse loomisel sobivaks meetodiks erandlikel piiripealsetel juhtudel.