Ravist ja rahast ilma jäänud inimestele on vaja õiguslikku tuge, et nad ei jääks hüvitiseta. Eesti tervishoiu järelevalve, mis kohati on üle reguleeritud ning samal ajal täiesti hambutu taoliste rikkumiste osas, vajab remonti, kirjutab dr Katrin Metstak.
“Pealtnägija” tõi avalikkuse ette, kuidas hambaarst võttis patsientidelt ettemaksu, ent lõpuks jäid inimesed nii rahata kui ka ravita. See on pretsedenditu olukord, milleks pole ühtegi õigustust. Kahetsusväärselt on see aga initsieerinud arvamusavaldusi, milles tegelikust probleemist – patsientidelt rahalise ettemakse võtmisest ja hiljem nende abita jätmisest – rääkimise asemel on hakatud hoopis arutlema selle üle, milliseid raviprotseduure hambaarst teostada võib.
Küsimus on eetikas ja rahalises vastutuses, mitte ravikvaliteedis
Eesti hambaravi on maailmatasemel ning hambaarstid on täiendõppe sooritamise osas esirinnas. See viimane on oluline, sest just elukestev täiendõpe on viis, kuidas enamik hambaarste oma professionaalset pädevust tõstab.
Dr Kalle juhtum ei iseloomusta kogu hambaravisektorit tervikuna ning ammugi pole see tõend süsteemsetest kvaliteediprobleemidest. Praegu on küsimus eeskätt arstieetikas, rahalises vastutuses ja süsteemis laiemalt, kus patsiendid ei saa abi ka paljukiidetud patsiendikindlustusest.
Ravist ja rahast ilma jäänud inimestele on vaja õiguslikku tuge, et nad ei jääks hüvitiseta. Eesti tervishoiu järelevalve, mis kohati on üle reguleeritud ning samal ajal täiesti hambutu taoliste rikkumiste osas, vajab remonti.
Sellised juhtumid aga ei saa ega ka tohi olla aluseks üldisele pädevuse kitsendamisele hambaarstide suhtes, kes tegutsevad oma teadmiste, oskuste ja kutse-eetika piires. Ammugi ei peaks andma sellised juhtumid platvormi kolleegidele ja nende hambaravivaldkonnas mitte tegutsevatele esindajatele õigust asuda hambaarstide pädevust ja ravikvaliteeti kahtluse alla seadma.
Millest koosneb pädevus?
Nii eetiliselt, õiguslikult kui ka professionaalselt on korrektne läheneda arstiteadusele pädevuse põhiselt. Eesti õigusaktidki räägivad tervishoiuteenuse osutajate pädevusest, mitte pelgalt eriala nimetustest.
Pädevus ei tähenda vaid konkreetset diplomit, vaid on kombinatsioon teadmistest, oskustest ja mis kõige olulisem kogemusest. Kuigi hambaarstiõpe ülikoolis on paljuski praktiline, on tõeline erialane vilumus võimalik siiski saavutada koos pideva täiendõppega igapäevaselt ravitööd tehes ja erineva keerukusega juhtumeid lahendades.
Patsient suunatakse teise arsti juurde siis, kui oma teadmistepagas patsiendile kvaliteetset raviteenust (enam) pakkuda ei võimalda, sest hambaarstidki on seotud Hippokratese vandega, mille põhitees on, et “ära tee kahju”. Siiski on kõik inimesed ning eksimusi ravitöös tuleb ette ka residentuuri läbinud eriarstidel.
Igaks protseduuriks eriarst
Meditsiiniteaduse arenguga koos on laienenud mitme teisegi valdkonna raviteenused ning paljud, kunagi vaid väljaõppinud arstile lubatud tegevused on edukalt delegeeritud abipersonalile.
Hambaravi pole kuidagi eriline, ravi- ja diagnostiline võimekus on tänu kasutatavatele meditsiiniseadmetele oluliselt paranenud, täiendõppeks on avatud kogu maailm ja erialasest arengust motiveeritud hambaarstid kasutavad kõiki võimalusi, et pädevust tõsta ja pakkuda patsientidele parimat ravi.
Residentuuri läbinud eriarstil on pädevus teostada kõige keerukamate ning kõrge riskiga juhtumite ravi, samal ajal kui lihtsamad probleemid on vastava täiendõppe läbinud hambaarsti lahendada. Taoline lähenemine ei devalveeri erihambaarstide kutset ega kahanda eriala väärtust, vaid on piiratud inimressursside mõistlik kasutamine. Seda näitab ka Euroopa ja muu maailma praktika, mis just eeltoodud süsteemi suuresti järgib.
Võttes jäiga seisukoha, et pelgalt residentuuridiplomi olemasolu annab õiguse teatud raviprotseduuride teostamiseks, sõltumata selle tegelikust keerukusest, tekitame veelgi sügavama ebavõrdsuse. Ravi kättesaadavus väheneb ja järjekorrad pikenevad, lisaks tõuseb patsiendi jaoks ka teenuse hind, sest eriarsti töö on teadupärast kallim.
Vaadates samaaegselt, mis toimub näiteks perearstinduses, kus spetsialistide põuda leevendatakse kohustuste laiendamisega pereõdele, siis on selge, et ka hambaravis ei saa olla lahenduseks erinev eriarst iga hambamure lahendamiseks.
“Enamik hambaarste omandab oma pädevuse mõnes kitsamas hambaravivaldkonnas läbi põhjaliku täiendõppe, mitte residentuuri kaudu.”
Hambaarst omandab õiguse asuda tööle kohe pärast diplomi saamist. See on erinev võrreldes arstiõppega, kus konkreetse eriala omandamiseks tuleb läbida residentuur. Enamik hambaarste omandab oma pädevuse mõnes kitsamas hambaravivaldkonnas läbi põhjaliku täiendõppe, mitte residentuuri kaudu.
Kui iga protseduuri jaoks peaks koolitama erihambaarste, siis tuleb muuta kogu süsteemi ning sisse seada kohustuslik residentuur kõigile hambaarstidele. See poleks aga sisuliselt vajalik, võimalik ega ka rahaliselt otstarbekas. Nüüdisaegse meditsiini probleemiks ei ole võimaluste ja teadmiste puudumine, vaid ressursinappus nii inimeste kui rahaliste vahendite näol.
Lahendus on võimaldada ortodontia valdkonnas täiendkoolituse läbinud hambaarstidel teostada lihtsamaid ortodontilisi protseduure nii, nagu seda tehakse enamikes teistes Euroopa Liidu riikides.
Kaperavi puhul on rahvusvaheliselt välja kujunenud praktika, et iga ravijuhtumi korral annab ortodont eelnevalt eksperthinnangu, kas hambaarst on pädev konkreetse patsiendi ravi teostama. Sellise süsteemi puhul pakuksid vastava täiendõppe läbinud hambaarstid patsientidele üksnes lihtsamaid ortodontilisi protseduure ning teeksid seda alati ortodondiga konsulteerides.
Praegusel juhul ei seisne probleem kaperavis ega selle osutamises vastava väljaõppe saanud hambaarstide poolt, vaid üksikjuhtumis, kus arst on oma tegevuses jämedalt eiranud nii eetilisi kui ka ärilisi põhimõtteid. Keskenduda tuleb sellele, kuidas süsteemi korrastada nii, et patsiendid saavad probleemide tekkimisel adekvaatset abi ja järelevalve toimiks tõhusalt, mitte tegeleda kollegiaalse ja ka erialavälise näpuga näitamisega.