Ortodontilise abi järjekorrad Eestis on sageli ebamõistlikult pikad, eriti laste puhul, kelle jaoks õigeaegne sekkumine on tulevase elukvaliteedi seisukohalt määrava tähtsusega, kirjutab Viido Põldma.
Viimasel nädalal on meedias palju tähelepanu saanud hambaarsti dr Kalle juhtum. Patsiendid jäid pärast hammaste sirgendamiseks tellitud kaperavi ettemaksu nii rahast kui ka ravist ilma. Arusaadavalt on see tekitanud pahameelt ja ebakindlust ning tõstatanud küsimuse hambaarstide pädevusest kaperavi osutamisel. Enne emotsionaalseid järeldusi tasub aga vaadata, kus päris probleem tegelikult asub.
Oluline on teha vahet kahel asjal: ebakvaliteetsel tervishoiuteenusel ja täitmata lepingulisel kohustusel. Ebakvaliteetseks tervishoiuteenuseks saab pidada olukorda, kus ravi on osutatud alla üldise arstiteaduse taseme ning patsiendile on tekkinud tervisekahju.
Avalikkuses käsitletud juhtumi puhul ei ole seni esitatud väiteid, et osutatud ravi oleks olnud meditsiiniliselt vale või kahjustanud patsiendi tervist. Probleem seisneb selles, et ravi jäi alustamata või pooleli ning teenuse eest võetud kohustusi ei täidetud.
See ei ole vähetähtis rikkumine. Vastupidi, tervishoius on usaldus keskne väärtus ning patsiendi ettemaksu eest teenuse osutamata jätmine on lubamatu. Samal ajal ei ole see käsitletav klassikalise raviveana, vaid lepingulise ja majandusliku rikkumisena, mille puhul kehtivad teistsugused õiguslikud mehhanismid.
Seaduse järgi eeldab raviviga patsiendile tekkinud tervisekahju. Alustamata või pooleli jäänud kaperavi puhul on tegemist eelkõige rahalise kahjuga, mida tervishoiuteenuse osutaja kohustuslik vastutuskindlustus ei kata, seda sõltumata sellest, kas teenust osutas hambaarst või vastava eriala residentuuri läbinud ortodont. See asjaolu on avalikus arutelus sageli jäänud selgitamata.
Arutelu keskmesse on tõusnud ka küsimus, kas hambaarstid üldse tohivad kaperavi osutada. Kaperavi ei ole uus ega eksperimentaalne ravimeetod, vaid laialt levinud hammaste reastamise viis kogu Euroopas.
Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides võivad seda teenust osutada hambaarstid, kellel on vastav täiendkoolitus ja pädevus. Kui seada kahtluse alla hambaarstide õigus osutada ortodontilist ravi, tuleks sama loogika järgi küsida, kas hambaarstid tohivad paigaldada implantaate, teha juureravi, proteesimist või laste hambaravi, kõik need on valdkonnad, mille süvendatud õpe toimub samuti residentuuris.
“Eestis on hambaraviteenuse üldine tase kõrge ning seda kinnitab ka rahvusvaheline võrdlus.”
Hambaarstiteadus on keerukas eriala, mida õpitakse aastaid ning kus pidev täiendõpe on norm, mitte erand. Iga arst vastutab professionaalselt selle eest, milliseid teenuseid ta suudab kvaliteetselt osutada. Eestis on hambaraviteenuse üldine tase kõrge ning seda kinnitab ka rahvusvaheline võrdlus.
Küsimus, mida see juhtum tegelikult esile toob, on teenuse kättesaadavus. Patsientide selgitustest selgub, et arsti valikul mängisid rolli lühemad järjekorrad ja soodsam hind. Ortodontilise abi järjekorrad Eestis on sageli ebamõistlikult pikad, eriti laste puhul, kelle jaoks õigeaegne sekkumine on tulevase elukvaliteedi seisukohalt määrava tähtsusega. Teenusepakkujate nappus mõjutab paratamatult ka hinda.
Kui ortodontilise ja kaperavi regulatsioon oleks Eestis juba aastaid tagasi viidud kooskõlla Euroopa praktikaga, oleks patsientidel olnud rohkem valikuid ning pooleli jäänud ravi korral ka reaalseid võimalusi pöörduda teise spetsialisti poole. Praegune “hall ala” ei kaitse patsienti, vaid suurendab riske.
Pettunud patsientide mure on täiesti õigustatud ning loodetavasti leitakse konkreetsele juhtumile ka rahaline lahendus. Pikemas plaanis vajab aga lahendust süsteem ise. Tervishoiu ülereguleerimine ja samal ajal oluliste riskide katmata jätmine tekitab paratamatult olukordi, kus kannatajaks jääb patsient.
See juhtum ei näita mitte hambaarstide oskamatust, vaid vajadust selgema, realistlikuma ja patsiendi huve paremini kaitsva regulatsiooni järele.