Austia teadlased kirjeldasid esimest korda, kuidas veis kasutas ühte eset mitmel erineval moel, valides teadlikult tööriista eri otsi vastavalt vajadusele. Töörühma hinnangul on tegu vaimselt nõudliku oskusega, mida on seni omistatud vaid inimestele ja šimpansidele.
Loomade tööriistakasutus ei ole bioloogidele juba enam ammu uudis. Näiteks on teada, kuidasvaresed urgitsevad toitu kättesaamatutest pragudest okstega ning elevandid kasutavad lonti pikendavaid esemeid enda pesemiseks. Seni on aga valdavat osa sellisest käitumisest peetud üsna üheülbaliseks. Loomad kasutavad konkreetset objekti ühe kindla eesmärgi saavutamiseks.
Viini Veterinaarmeditsiini Ülikooli teadlaste värske uuring näitab aga, et ka kariloomad on võimelised märksa keerukamaks ja kohasemaks tööriistakasutuseks. Uuringu peategelaseks oli 13-aastane lehm Veronika, kes demonstreeris teadlastele, kuidas kasutada põrandaharja keeruka tööriistana, valides vastavalt olukorrale sobiva kasutusviisi
Uuringu juhtivautor Alice Auersperg nentis, et kui inimesed ja šimpansid kõrvale jätta, on selline võimekus äärmiselt haruldane ja veiste puhul täiesti ootamatu.
Uuringu kõige olulisemaks leiuks peavad teadlased Veronika oskust eristada tööriista kahe otsa funktsioone. Autor/allikas: Antonio J. Osuna Mascaró
Teadlaste tähelepanu pälvis Veronika käitumine tänu videole, mille saatis Auerspergile lehma omaniku tuttav. Algselt suhtus töörühm nähtusse skeptiliselt, pidades võimalikuks, et tegemist on juhusliku mängulise käitumisega, mida on varemgi ekslikult tööriistakasutuseks peetud.
Kahtluste hajutamiseks sõitsid teadlased Lõuna-Austriasse Nötsch im Gailtali, et teha kontrollitumaid katseid. Uuringus osalenud järeldoktor Antonio Osuna-Mascaró viis kolleegidega kahe nädala jooksul läbi 70 katset. Teadlased asetasid lehma ette tugeva põrandaharja erinevates asendites ja filmisid looma reaktsiooni.
Tulemused näitasid selgelt, et Veronika tegevus oli eesmärgipärane. Lehm haaras harja varrest oma haardevõimelise keelega, sättis selle hammaste vahele ja kasutas seda keha sügamiseks. Märkimisväärne oli seejuures looma täpsus ja ettenägelikkus. Veronika muutis tööriista asendit vastavalt sellele, millist kehaosa ta parasjagu sügada soovis.
Šimpansiga võrreldav paindlikkus
Uuringu kõige olulisemaks leiuks peavad teadlased Veronika oskust eristada tööriista kahe otsa funktsioone. Kui lehm tundis sügelust seljal või muudel paksu nahaga kaetud piirkondadel, kasutas ta sügamiseks harjastega otsa, tehes jõulisi liigutusi.
Seevastu õrnemate kehaosade, nagu udara ja kõhualuse puhul, pööras Veronika harja ringi ja kasutas sügamiseks siledat varreotsa. Käitumine viitab, et loom mõistis eseme erinevate osade füüsikalisi omadusi ja oskas neid vastavalt vajadusele rakendada. Kuigi töörühm pidas see alguses taaskord juhuseks, selgus peagi, et lehm tegi seda vaid tundlike piirkondade puhul, vältides teadlikult karedaid harjaseid seal, kus need võiksid valu teha.
Sarnast mitmeotstarbelist tööriistakasutust on looduses seni järjepidevalt dokumenteeritud vaid šimpansidel. Looduses elavad inimahvid kasutavad näiteks termiidipesa avamiseks pulga jämedamat otsa ja putukate kättesaamiseks peenemat otsa.
Varjatud potentsiaal
Töörühma hinnangul ei ole Veronika puhul tegemist erakordse geeniusega, vaid tema käitumine võib olla veiste seas laiemalt levinud, kuid jänänud seni märkamata. Tänapäevased kodustatud veised lahknesid oma metsikute sugulaste eellastest enam kui 500 000 aastat tagasi. Nõnda pole välistatud, et võime keerukaid probleeme lahendada on liigil evolutsioonile vaatamata säilinud.
Põhjus, miks sellist käitumist varem teaduslikult kirjeldatud pole, peitub teadlaste hinnangul suuresti tänapäevaste kariloomade elutingimustes. Veronika elas 13 aastat lemmikloomana eriilmelisel keskkonnas, kus ta saab vabalt liikuda ja erinevaid esemeid käsitseda. Enamik veiseid elab aga lautades, kus neil puudub ligipääs objektidele, mida tööriistana kasutada.
Teadlased loodavad, et Veronika juhtum sunnib biolooge pöörama rohkem tähelepanu kariloomade kognitiivsetele võimetele, mida on siiani teaduskirjanduses ebaõiglaselt vähe käsitletud. Uuringu autorid järeldavad, et sobivate tingimuste olemasolul võivad veised ilmutada vaimseid võimeid, mis on võrreldavad suureajuliste imetajate omadega.
Töörühm kirjeldab Veronikat ajakirjas Current Biology.