Värske uuringu kohaselt on ligi kolmandiku sotsiaalmeediauuringute autoritel avalikustamata sidemeid tehnoloogiasektoriga. Samuti keskendusid ettevõtetega seotud uuringud sagedamini kindlatele teemadele, mis viitab ohule, et sidemed võivad kogu teaduskirjandust kallutada.
Teadlased, kes uurivad sotsiaalmeedia ühiskondlikku mõju, alates teismeliste vaimsest tervisest kuni väärinfo levikuni, teevad sageli koostööd platvorme haldavate ettevõtetega. Need sidemed ulatuvad aga ilmselt tunduvalt sügavamale, kui teaduslikest andmetest nähtub. Uue eelretsenseerimata artikli kohaselt on ligi kolmandikul suurtes interdistsiplinaarsetes ajakirjades ilmunud sotsiaalmeediauuringute autoritel sidemeid tehnoloogiasektoriga, mis jäeti nõuetekohaselt avalikustamata, vahendab teadusajakiri Science.
Osa autoreid sai rahastust sotsiaalmeediaettevõtetelt, teised tegid koostööd ühismeedia-ettevõtte töötajatega. Artikli koostajate hinnangul võivad need sidemed aga teadustööd kallutada. Ilmnes, et ettevõtetega seotud uuringud keskenduvad pigem sellele, miks üksikisikud väärinfot jagavad ning vähem platvormide ja nende algoritmide rollile.
Cambridge’i Ülikooli psühholoog Sander van der Linden, kes ise uuringu koostamises ei osalenud, pidas varjatud sidemete ulatuslikkust šokeerivaks ja vastuvõetamatuks. Teadlase sõnul ei pruugi aga sidemed olla alati pahatahtlikud, sest sotsiaalteadustes on huvide konflikti puudutavad normid vähem juurdunud kui muudes valdkondades, nagu näiteks meditsiinis. Võimaliku lahendusena nägi ta koolitusi, mis kannustaksid teadlasi läbipaistvusele ja huvide konflikti märkimisele.
Kuna tehnoloogiahiiud rahastavad suurt osa sotsiaalmeediauuringutest, on ka suur oht huvide konfliktiks, nentis Harvardi Ülikooli teadusloolane Naomi Oreskes.
Süsteemne probleem
Hindamaks, kui paljudel teadustöödel võib olla avalikustamata sidemeid tehnoloogiasektoriga, analüüsis Washingtoni Ülikooli sotsiaalteadlane Joe Bak-Coleman koos kolleegidega ajakirjades Science, Nature ja PNAS ning nende sõsarväljaannetes pärast 2010. aastat ilmunud sotsiaalmeediauuringuid. Nad leidsid 295 artiklit, mis on kogunud kokku 50 000 tsiteeringut ja mida on mainitud enam kui 15 000 uudisloos. Viiendiku puhul neist artiklitest märkisid autorid ise mingit seost erasektoriga, viidates näiteks saadud rahastusele või hiljutisele koostööle mõne ettevõttega.
Esitatud info kontrollimiseks kammisid teadlased läbi nii ettevõtete pressiteated kui ka avatud ligipääsuga teadustööde kataloogi OpenAlexi. Nad uurisid, kas autoritel oli sotsiaalmeediafirmadega sidemeid ajal, mil ajakirjade reeglid nõudsid taolise info avaldamist. Selgus, et ligi pooltel artiklitel oli mingi seos ettevõtlussektoriga. See viitab, et ligi kolmandiku uuringute puhul jätsid autorid potentsiaalse huvide konflikti deklareerimata.
Artiklite puhul, kus toimetajate ja retsensentide isikud olid teada, uurisid autorid, kas ka neil esines huvide konflikte. Kui arvesse võeti neidki seoseid, tõusis tehnoloogiasektoriga seotud artiklite osakaal 66 protsendini. Laiendades tulemusi ka anonüümsetele retsensentidele, hindasid teadlased, et ilmselt jäi vaid üks viiest artiklist püsinud kogu avaldamisprotsessi vältel tehnoloogiasektori mõjust täiesti puutumata.
Autorite sõnul on nende eesmärk juhtida tähelepanu süsteemsetele probleemidele, mistõttu ei süüdistata kedagi isikuliselt. Uuringu kaasautor ja California Ülikooli teadusfilosoof Cailin O’Connor nentis, et üksikjuhtumite puhul oleks huvide konfliktide avalikustamata jätmine arusaadav. Nähtud muster oli aga mõistetamatu.
Bak-Colemani hinnangul peaksid ajakirjad kõik avaldatud sotsiaalmeediauuringud üle kontrollima. Juhtudel, kus varjatud huvide konflikt on vastuolus ajakirja reeglitega, tuleks lisada andmetesse parandus. See suurendaks tema sõnul olemasoleva teaduskirjanduse läbipaistvust, kuid tuletaks ühtlasi autoritele meelde nende kohustusi, vastutust ning seoste avalikustamata jätmise tagajärgi.
Van der Linden ja teised tõid aga esile, et artikli autorid on tehnoloogiasektoriga seotuse määratlemisel lähtunud väga rangetest kriteeriumidest. Näiteks loetakse potentsiaalseks huvide konfliktiks juba seda, kui viimastel aastatel on oldud mõne artikli kaasautoriks koos Meta töötajatega. (Ajakirja Science esindaja sõnul ei nõuaks toimetus teadlastelt uue artikli puhul sellise varasema koostöö avalikustamist).
Soositud uurimisteemad
Teadlasi huvitas ka see, kas sotsiaalmeediaettevõtetega seotud artiklid keskenduvad suurema tõenäosusega kindlatele teemadele. Toidu- ja tubakatööstust on ammu süüdistatud selliste uuringute rahastamises, mis juhivad tähelepanu kõrvale nende toodete võimalikult negatiivselt mõjult tarbijatele.
O’Connori sõnul on näiteks Coca-Cola rahastanud aastaid füüsilist aktiivsust ja rasvumist käsitlevaid uuringuid. Kuigi tegu on tõsiseltvõetava teadustööga, mis on sageli viinud oluliste või huvitavate avastusteni, nihutab see samas fookuse ettevõtte enda toodetelt mujale.
Samuti leidis töörühm, et tehnoloogiasektoriga seotud töödes uuriti sagedamini inimeste käitumist väärinfo jagamisel, samas kui platvormide toimemehhanisme, näiteks algoritmide mõju polariseerumisele, käsitleti harva. Van der Lindenile see oht muret ei valmista, sest üks uurimissuund ei välista teisi. Tema hinnangul on suurem probleem hoopis see, et andmed on sotsiaalmeediaettevõtete kontrolli all. See tähendab, et teatud eksperimente, näiteks Instagrami uudisvoo otsest mõjutamist, saab teha vaid nendega koostöös.
Mõne teadlase jaoks on koostöö endiselt oluline ja väärtuslik. Arizona Osariigi Ülikooli politoloogi Shelby Grossmani sõnul võib selline partnerlus teadmiste loomisel kasuks tulla. Küll aga peavad olema teadlased tema sõnul sidemete avalikustamisel hoolikamad.
See on eriti oluline ajal, mil teadusrahastuse kärped USA-s survestavad ülikoole tegema erasektoriga tihedamat koostööd, märkis Naomi Oreskes. Õigetel tingimustel ja sobivate kaitsemehhanismidega võib partnerlus erasektoriga toimida, kuid praegu on need mehhanismid napid ja valdavalt väga nõrgad, lisas teadusloolane.