Paljud on kuulnud 1789. aasta Prantsuse revolutsioonist. Paljud aga ei tea samas, et selle üheks peamiseks sütikuks oli rahanduskriis ja maksutõusud. Seitsmeaastane sõda ja Ameerika iseseisvussõja rahastamine tühjendasid Prantsusmaa riigikassat omajagu. Riik suurendas oma võlakoormust ja sattus võlaspiraali. Lõpuks läks lausa pool riigi maksutuludest ainuüksi intressimaksete tasumiseks.

Olukorra parandamiseks sooviti makse tõsta, mis oli aga äärmiselt ebapopulaarne, ka eliidi seas. Lõpuks surus kuningas Louis XVI maksutõusud läbi, mis saigi üheks peamiseks revolutsiooni sütikuks.

Kuigi päris võlaspiraali pole veel satutud, on Prantsusmaa praegune seis hirmutavalt sarnane revolutsioonile eelnenuga. Võlatasemed on rekordilised, intressimaksed kiiresti kasvamas ning valitsus on korduvalt soovinud läbi suruda nii maksutõuse, kulutuste vähendamist kui ka osa riigipühade kaotamist, mis paneks inimesi rohkem töötama.

Praeguse peaministri François Bayrou strateegia oma plaani läbisurumiseks on mõneti sarnane Louis XVI omaga. Nimelt püüdis ka Bayrou oma plaani läbi suruda ilma parlamendi heakskiiduta – sest eelarvelisi kasinusmeetmeid poleks parlament nii või naa heaks kiitnud. Põhiseaduses oli selline võimalus olemas. See avas aga ukse valitsuse umbusaldamisele, mis kukkus veebruaris läbi. Valitsuse uus plaan läks seega käiku. Nüüd tuli Bayrou välja veel täiendavate meetmetega, mis on tekitanud ühiskonnas palju pahameelt. Selles, kas plaan Prantsusmaa ka tegelikult eelarvelisest august välja toob, kaheldakse.

Prantsusmaa ei ole lääneriikide seas ainuke riik, kus rahandus on väga kehvas seisus. Enamik suurriike on sarnases positsioonis, olgu selleks USA, Itaalia või Ühendkuningriik. Riigid üle maailma on ennast lõhki laenanud ja intressimaksed on kasvamas. Minu hinnangul toob see järgnevatel aastatel kaasa massiivse võlakriisi, millel on nii valuutade väärtusele, majandustele kui ka ühiskonna struktuuride püsivusele erakordselt suured tagajärjed.

Laiemas pildis oleme me pikemas protsessis, kus võlal põhinev rahasüsteem, kus iga dollar ja euro tekivad ringlusesse laenu kaudu, on varisemas. Prantsusmaa rahanduse seis on vaid üks näide paljudest, mis sellele tõestust annab.

Prantsusmaa riigivõla tase on jätkusuutmatu

Vaatame lähemalt, milline on Prantsusmaa rahanduse seis. Üks olulisemaid näitajaid on riigivõla suhe SKP-sse (kõigi riigis lõpptarbimisse jõudnud toodete ja teenuste väärtus ühe aasta jooksul). Prantsusmaa puhul on see näitaja kasvanud juba 116%-ni SKP-st, mis on rekordiline tase. Pärast 2008. aasta finantskriisi ja sellele järgnenud euroala võlakriisi loobuti rangemast eelarvepoliitikast, mis on pannud võlataseme kiiresti kasvama. Eriti järsult suurenes see 2020. aasta koroonakriisi ajal. Jätkusuutlikuks peetakse 60% võlataset.

Reitinguagentuurid on juba asunud ka Prantsusmaa krediidireitingu kallale. Näiteks 2024. aastal vähendas üks maailma suuremaid reitinguagentuure Moody’s Prantsusmaa reitingut AA2 pealt AA3 peale. Väljavaade muudeti stabiilse pealt negatiivseks. Agentuur tõi välja, et viimastel aastatel on Prantsuse rahandus märgatavalt nõrgenenud ning nende hinnangul ei suuda uus valitsus olukorda jätkusuutlikult parandada.

Prantsusmaa on juba praegu pannud majanduse maksude kaudu tohutu surve alla. Valitsuse kulutused moodustavad lausa 57% sisemajanduse koguproduktist. Võrdluseks – Eestis on see näitaja viimase viie aasta jooksul tõusnud umbes 38% pealt 45%-le. Sellise maksukoormuse juures võivad täiendavad maksutõusud hoopis maksutulusid vähendama hakata. Nimelt on maksutõusud pea alati majandusaktiivsust piiravad, eriti juhul, kui maksukoormus on juba väga kõrge.

Eelarve puudujääk on kriisiaegsetel tasemetel

Prantsusmaa riigieelarve puudujääk ulatus mullu 5,8%-ni SKP-st, mis on samuti jätkusuutmatu tase. Euroala reeglites on kirjas, et eelarve puudujääk võib olla maksimaalselt 3%, kuid enamik riike ei ole seda nõuet täitnud. Nüüd, mil on vaja ka kaitsekulutusi suurendada, on ka Euroopa tasandil reeglitest loobutud. Selline puudujääk on omane majanduskriisi aegadele, mil valitsus teostab protsüklilist majanduspoliitikat – ehk suurendab kriisiajal kulutusi, et majandust turgutada. Praegu Prantsusmaal aga majanduskriisi ei ole. Kui peaks tulema kriis, läheb eelarve tõenäoliselt enam kui 10%-lisse puudujääki. Eks igaüks võib mõtiskleda, kuivõrd suure surve alla Prantsusmaa rahandus sellisel juhul satuks.

Järgmise aasta puudujäägi prognoos on –5,4%. Tõenäoliselt saab puudujääk olema suurem, sest ka näiteks 2023. aasta lõpus prognoositi 2024. aasta puudujäägiks vaid
–4,4%. Reaalne number oli aga tunduvalt suurem.

Seni on suudetud kõrget võlakoormat kuidagi manageerida, sest intressimäärad on olnud lääneriikides (ka Prantsusmaal) 40 aastat langustrendis. Sarnaselt teiste riikidega võimaldas see Prantsusmaal oma võlakoormust suurendada, ilma et sellega kaasneks märkimisväärne intressimaksete kasv. Intressid saavutasid aga oma põhja 2020. aastal ja on nüüd tõusma hakanud. See tähendab, et tohutuks paisunud võlakoormalt makstakse aina kõrgemaid intresse. See on juba kaasa toonud intressimaksete plahvatusliku kasvu.

Intressid tõusevad edasi, tuues kaasa võlakriisi

Kuna minu hinnangul on intressimäärad nüüd olenemata keskpankade poliitikast pikaajalises tõusutrendis, hakkavad kõik võlaga seotud probleemid aina akuutsemalt esile kerkima. Seda olemegi praegu nägemas ja see on ühtlasi ka üks peamisi põhjuseid, miks kulla hind on nõnda kiiresti tõusmas. Kuld on ajalooline reservvara ja praeguse süsteemi reservvara – riigivõlakirjad – on selgelt oma väärtust kaotamas ja kaotavad seda tõenäoliselt ka edaspidi.

Intress, mida Prantsusmaa peab kümneks aastaks laenu võtmiseks maksma, on tõusnud 3,4%-ni. Nii kõrget taset nägime viimati enam kui kümme aastat tagasi. Võrdluseks: 2019. aasta põhjades olid investorid nõus peale maksma, et Prantsusmaale laenu anda (!). Tollal oli intress kümneaastase laenu puhul –0,34%. Sellised intressitasemed on minu hinnangul lõplikult selja taha jäetud ja tegemist oli anomaalse olukorraga. Null- ja miinusprotsendiliste intresside ajastu on läbi ja rekordilised võlatasemed ning inflatsioonilised alustrendid tähendavad, et investorid nõuavad Prantsusmaale laenu andmise eest aina kõrgemat intressi. Just see on faktor, mis viib Prantsusmaad sarnaselt teiste riikidega võlakriisi poole.

Prantsusmaa poliitiline ja rahanduslik olukord on järjekordne näide sellest, kuidas impotentne Euroopa liigub praegusel kursil pankroti poole. Demograafilised muutused, kaitsekulutuste hüppeline kasv, rohepööre ja võlatasemete kasv viivad regiooni paratamatult loojangu poole. Majanduses ongi loojangu esimene faas massiivne võlakriis, mis saab olema mõõtmetelt suurem kui 2010ndate oma ning paneb proovile ka euro ühisraha projekti.

Seda, kas see toob kaasa ka 18. sajandi Prantsuse revolutsiooniga võrreldavaid sündmusi, näitab tulevik. Kindel on vaid see, et praegusel kursil on selliste sündmuste tõenäosus ajas kasvav.