Kellelegi pole saladus, et selliseid rahvusvahelisi tippkohtumisi peetakse vahel riigis, kus arutatavad probleemid on üsna teravad, muutudes seeläbi vastuvõtva poole jaoks omamoodi tegutsemiskutseks. Ent kui kavatsus oligi just selline, ei saa jätta tähele panemata Armeenia enda hooletusse jäetud ökoloogilist olukorda. Ilma liialduseta ei kujune see ohuks mitte ainult riiklikule, vaid ka piirkondlikule julgeolekule.
Armeenia on üks vaesemaid endise NSV Liidu riike ja paljud tema teravad ökoloogilised probleemid on tingitud postkommunistliku ülemineku probleemidest (näiteks 1990. aastatel ammendus peaaegu täielikult Sevani järve kalavaru, sealhulgas püüti välja forell ja siig; mitmes piirkonnas võeti kütusepuuduse tõttu metsad peaaegu täielikult maha ning paljudel jõgedel asuvad puhastusseadmed lagunesid).
Kuid sellest ajast on möödunud mitu aastakümmet, paljud endised Nõukogude Liidu riigid on saanud selles vallas tõeliseks eeskujuks (Eesti tõusis eelmisel aastal lausa Environmental Performance Indexis esikohale), seevastu Armeenias ei toimunud peaaegu mingeid positiivseid muutusi.
Vastupidi, juba mainitud indeksi puhul – enamiku ekspertide hinnangul maailma mõjukaim iga-aastane keskkonnaprobleemide käsitlemisel – on näha, et alates 2018. aastast on Armeenia edetabelis langenud üle 30 koha võrra, liikudes 63. kohalt… 94. kohale, mis tähistab kiireimat kukkumist kõigi hinnatud riikide hulgas. Seega ei ole probleemi juured suure tõenäosusega mitte ainult mineviku raskes pärandis, vaid ka paljude üksteise järel vahetunud Armeenia valitsuste üsna spetsiifilises looduskaitsepoliitikas.
Esimene ja peamine negatiivsete suundumuste põhjus on Armeenia võimude ilmne hoolimatus loodusvara kasutamise ja ökoloogiavaldkonna regulatiivse tegevuse vastu. Piisab märkimisest, et 2010. aastate lõpuni ei olnud Armeenias ühtegi jäätmete töötlemise tehast. Olmejäätmete liigiti kogumisest hakkasid võimud rääkima alles 2023. aastal, kiitsid vastava strateegia heaks eelmisel kevadel ja lubavad uusi tehnoloogiaid rakendada kõikjal 2032. aastal.
Samal ajal teavad Armeenia pealinna elanikud probleemist võib-olla isegi paremini kui kõik teised: tulekahjud Nubarašeni prügilas, mis asub 10 km kaugusel Jerevani ajaloolisest keskusest, ei üllata tänapäeval enam kedagi, ja prügila 2021. aastal väljakuulutatud sulgemise plaanid on ammu unustatud.
Püüdes mõistetavalt (ja isegi kiiduväärselt) arendada väike- ja keskmise suurusega ettevõtlust, pigistavad ametnikud silma kinni selle kahjustava keskkonnamõju ees. Samal Sevani kaldal on sadu hotelle, poode ja puhkekohti, mis toodavad prügimägesid, mida keegi ei utiliseeri. (Olles seal kord Armeenia ametnike kutsel ja oodates seal näha suurejoonelisi maastikke, olin šokeeritud nähtust, mis meenutas mulle 1990. aastate keskpaiga Venemaa provintsilinnade äärealasid).
Alates 2018. aastast põhjustab järvevee koostise muutus järves regulaarset õitsemist, mis võib viidata selle ökosüsteemi pöördumatutele muutustele. Ka õhukvaliteedi olukord pole parem, eriti suuremates linnades: kuigi postsovetlikul perioodil on õhku saastavate tööstusettevõtete arv vähenenud, on järsult suurenenud CO2 heitkogus, mis pärineb gaasikateldest (millega köetakse paljusid maju), samuti autodest.
Peamine häda on aga tolm, mis on põhjustatud sellest, et linnade heakorda pole tagatud, ehitusvaldkonnas kehtestatud norme rikutakse pidevalt ning puuduvad metsad ja haljasalad. (Jerevanis on tavalisel päeval õhus tolmu piirnormist 1,5–2 korda rohkem, lämmastikdioksiidi 1,7–3 korda rohkem ja vääveldioksiidi mõnikord kuni kaks korda rohkem ning sarnane olukord on täheldatav ka teistes, isegi mitte nii suurtes linnades.) Ent palju olulisem on see, et Armeenia riik mitte ainult ei tule toime kommunaalprobleemidega (mida võib lõpuks seletada elementaarse populismiga), vaid ei võta ka vastutusele suuri looduse saastajaid.
Jutt käib muidugi tööstusettevõtetest ja eeskätt kaevandussettevõtetest. On iseloomulik, et seda teemat ei tõstata aktiivselt mitte niivõrd Armeenia ökoloogid, kuivõrd Iraani ja Aserbaidžaani esindajad – nendesse riikidesse jõuab paljude Armeeniast algavate jõgede vesi (ja mõni saab alguse Türgist, voolates läbi Armeenia territooriumi): Araksi, Voghdži ja paljude teiste oma. Raske on öelda, milline on nende vete kvaliteet Armeenias, kuid Iraanis fikseeriti samas Araksi jões 2020. aastal 59 ohtlikku elementi ja pliisisaldus ületas riigi valitsuse kinnitatud piirnorme 14 korda.
Põhjus on lihtne: Armeenias tegutseb praegu umbes 200 kaevandusettevõtet, sealhulgas Zangezuri, Agaraki ja Teghuti vase- ja molübdeenikombinaadid, Kapani kaevandus- ja töötlemisvabrik ning kümned kullakaevandusettevõtted, mis arendavad muu hulgas Sothkhi, Meghrasari, Azateki ja Meghradzori maardlat. Enamik neist tootmistest alustas tööd juba Nõukogude perioodil ja rakendab avakaevandamist, mis mõjub keskkonnale katastroofiliselt. Ühtlasi vajavad need kaevandused suures koguses vett ning ei vasta alati (pigem vastavad harva) nüüdisaegsetele keskkonnastandarditele.
Kindlalt ei saa väita, et Armeenia võimud keelduksid teadlikult teistes riikides end hästi tõestanud keskkonnakaitsemeetmete rakendamisest, kuid tähelepanu tuleb juhtida kahele asjaolule, mis ei anna ilmselt lootust, et olukord võiks paraneda. Ühelt poolt tuleb silmas pidada, et enamik nendest suurtest ettevõtetest on Armeenia ekspordi alustalad (kaevandustööstuse ja metallurgia toodang moodustas 2023. aastal 52% ekspordist) ning need on riigi jaoks märkimisväärsed maksumaksjad (Zangezuri kombinaat oli eelmisel aastal suurim riigieelarvesse suurim panustaja). Ilmselgelt piirab see võimude võimalusi nende suhtes liiga põhimõttekindlat lähenemist rakendada.
Teiselt poolt (mis paistab olevat täiesti eraldi ja spetsiifiline probleem) kuuluvad Armeenia suurimad tööstus- ja energiaettevõtted vene omanikele või on vene omanike kontrolli all. Riigi suurim Sothkhi kullamaardla ja hiiglaslik Zangezuri kombinaat kuuluvad vene kaevandusettevõtete grupile GeoProMining (Zangezurit ostes anti 25% selle aktsiatest kingituseks Armeenia valitsusele, võimaldades hinnata uutele omanikele antud tegutsemisvabaduse ulatust). Kremlile lähedane Rosatom haldab Metsamori tuumaelektrijaama, mis katab 30% Armeenia energiatarbimisest. Tashir Groupile kuulub Sevani-Hrazdani hüdroelektrijaamade kaskaad ning Armeenia Elektrivõrgud on Venemaa Ühendatud Energiasüsteemide Inter RAO allüksus.
Olenemata Armeenia juhtide kinnitustest, et nad on vabanenud Moskva mõjust ning justkui lahkunud kõigist Moskva juhitud integratsiooniliitudest, on Armeenia majanduslikult endiselt Kremli vasall ega ole võimeline oma suurimaid ettevõtteid kontrollima.
See võimaldab Armeenia ettevõtlusel suures osas eirata tänapäevaseid keskkonnakaitsenõudeid ja erilist muret tekitab see, et ettevõtted ei püüa tegeleda olemasolevate keskkonnaprobleemidega, nagu mahajäetud kaevandamisjäätmete mäed ja ohtlike keemiliste jäätmete matmispaigad (mida nimetatakse sageli rikastusjääkide hoidlateks). Nende ohtlikkusele juhib tähelepanu isegi Maailmapank, nimetades kõnealuseid rajatisi märkimisväärseteks saasteallikateks ning rõhutades, et nõrk institutsionaalne järelevalve võimendab keskkonna- ja sotsiaalseid ohte.
Erinevalt EL-ist, kus on juba 20 aastat kehtinud direktiiv 2006/21/EC, mis kehtestab sõltumatu seire, hädaolukorrafondide ja selliste rajatiste purunemise puhuks mõeldud plaanide süsteemi, pole Armeenias nende kohta isegi avalikku, tsentraliseeritud ja ühtset arvestust. Ehkki ÜRO soovitustes rõhutatakse, et paljud objektid paiknevad seismiliselt aktiivses piirkonnas ning maavärinad, maalihked ja hooajalised üleujutused muudavad raskete keskkonnaõnnetuste ohu palju suuremaks.
Tuleb tunnustada Armeenia ökoloogide pingutusi: näiteks on nad aastaid hoiatanud hiiglasliku Nahataki rikastusjääkide hoidla ohu eest. Hoidla rajati 1967. aastal Armeenia põhjaossa ning see asub jõgede kõrval, millest sõltub kohalike põllumajandustootjate veevarustus. Lori piirkonnas, mida on alati peetud ainulaadse loodusvaraga regiooniks, on teadlased fikseerinud ohu bioloogilisele mitmekesisusele. Sealset põhjavett ja pinnast saastab Teghuti rikastusjääkide hoidla, mis on seotud suure vasekaevandusega.
Armeenia kõige ohtlikumaks objektiks nimetavad nad riigi lõunaosas asuvat Artsvaniki rikastusjääkide hoidlat, kus hoitakse miljoneid tonne Zangezuri vase- ja molübdeenikombinaadi jäätmeid. Vananenud ja ebakindla tammi taga on bioloogiline mitmekesisus peaaegu kadunud, vesi on raskmetallidega küllastunud, taimestik ja loomastik hävitatud.
Ararati tasandikule, mis on traditsiooniliselt Armeenia põllumajanduse tähtsaim piirkond ja asub Türgiga piirnevas provintsis, on koondatud üle 15 miljoni kuupmeetri tsüaniide sisaldavaid jäätmeid ning kohalikus mullas on fikseeritud arseeni, kaadmiumi, elavhõbeda ja plii suurenenud sisaldus. Näiteid võiks tuua lõputult, ent üleskutsed täita elementaarseid ohutusnõudeid ei jõua praegu Armeenia võimudeni.
Ma ei tea, mis motiveeris eelmise aasta ökoloogiavaldkonna tippkohtumise lugupeetud osalejaid, kes andsid Jerevanile võimaluse korraldada järgmine foorum, kuid mulle näib, et kujunenud olukorda tuleks kasutada Armeenia võimudele avaldatava surve suurendamiseks, et muuta nende ebakonstruktiivset hoiakut ja algatada kaua oodatud reforme. Armeeniale on vaja kehtestada Euroopa tähtsaimate keskkonnakaitsekonventsioonidega ühinemiseks selge ajakava. Täiustada tuleb keskkonnaohtude seiremehhanismi ja vastu võtta seadusi, mis muudavad selles valdkonnas tehtavate eksimuste hinna kallimaks.
Sellise surve edust ei olene mitte ainult Armeenia (ja enamgi veel – kogu Lõuna-Kaukaasia piirkonna) bioloogiline mitmekesisus, vaid ka nende sadade tuhandete inimeste tervis ja elu, kes elavad suure keskkonnakatastroofi piirkonnas. Kui rahvusvaheline kogukond seda võimalust ei kasuta, võib kindlusega öelda, et eelmisel aastal tehtud konverentsi toimumispaiga valik osutus valeks.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare