Erik Gamzejev reastab Vikerraadio päevakommentaaris levinumad kohalike valimiste kandidaatide tüübid. Mõned on võimuhullud, mõned alkeemikud, mõned omakasu jahtijad ja mõned sellised, kellel on tõesti siiras soov oma kodukandi elu paremaks muuta.
Valija vastutus kohalikel valimistel ei ole õõnes sõnakõlks, vaid oskus ära tunda, kes paljudest kandidaatidest on võimeline tema kodulinna või koduvalla paremaks käekäiguks sisuliselt kõige enam ära tegema.
Pärast Eesti taasiseseisvumist valitakse kohalikke omavalitsusi ülejärgmisel nädalal kümnendat korda. Olles jälginud neid valimisi 32 aasta jooksul, saab esile tuua mõned levinumad kandidaatide tüübid. Õnnevalem valija jaoks seisnebki suuresti nende vahel vahe tegemisel.
Esimesse rühma kuuluvad nii-öelda võimuhullud, kelle enesetunnet upitab saadikustaatus. Nad lähevad valituks saades õhku täis ja nartsissina õitsele ning tunnevad juba ette mõnu, kuidas nad rahvaesindajatena panevad ametnikud ja munitsipaalasutuste juhid tantsima oma pilli järgi või lasevad nad lahti. Olgugi et osal neist on endal viisipidamise ehk pädevusega raskusi. Muudatuste tegemine on vahel vajalik, kuid pahasti läheb, kui sellest saab eesmärk omaette.
Tegutsemise ajendiks on mõnikord ka isiklik vimm ja kättemaksuiha. Nad võivad üsna palju kahju teha, kui nad asuvad lammutama toimivaid süsteeme ja tõrjuma minema asjatundlikke inimesi. Kui see saab tehtud, minnakse enamasti omavahel kohtade jagamise pärast tülli.
Teist kategooriat võiks nimetada alkeemikuteks või utopistideks. Neil on kindel teadmine, et kohalikus omavalitsuses töötavad inimesed ajavad pidevalt mingit kahtlast asja või teevad kõike valesti.
Et valijate seas on alati kindel hulk neid, kes unistavad uuest seniolematust poliitilisest jõust, kes oskab teha piltlikult öeldes paekivist hõbedat või kulda, siis on neil võimalik ka valituks osutuda. Kui nad peaksid ka võimule pääsema, selgub hallis argipäevas kiiresti, et imetegemise võimet neil siiski pole ja Campanella Päikeselinna rajamine selles linnas või vallas lükkub teadmata ajaks edasi.
Kandidaatide kolmanda tüüprühma moodustavad omakasu jahtijad. Osa tahab endale või mõnele lähedasele püsivat töökohta munitsipaalasutuses või kohta kohaliku veefirma või haigla nõukogus. Või vähemalt mõnda välisreisi sõpruslinna kultuuripäevadele või mõnele koolitusele. Ettevõtjate puhul on ootuseks munitsipaaltellimused.
“Kui nad tunnevad, et on saanud võimuliidus kaalukeeleks, siis kasvavad nende vajadused hüppeliselt.”
Selle rühma kandidaadid ei lähtu alati ilmtingimata isiklikust kasust. Nad usuvad, et kui kandideerida tõenäolises võitjate leeris, on see kasulik nende juhitavale spordiklubile, kultuuriseltsile, koolile või lasteaiale. Kui nad tunnevad, et on saanud võimuliidus kaalukeeleks, siis kasvavad nende vajadused hüppeliselt. Kui seda tüüpi saadikud ei saa soovitut, on suur risk, et nad vahetavad leeri ning tagajärjeks on järjekordne umbusaldamine ja võimuvahetus.
Neljandas rühmas on need saadikud, kes kandideerivadki siira sooviga oma kodukandi elu paremaks muuta. Nad on nõus pühendama selleks oma vaba aega, jagama muudelt elualadelt kogutud teadmisi ja kogemusi. Nad on suutelised nägema linna või valla arengut suure pildina. Mõistavad, kuidas tulemuse nimel ajada asju keskvõimuga. Nad julgevad teha suuremaid plaane, ent tunnevad realistidena, mis on võimalik ja mis mitte.
Kui neid neljanda rühma saadikuid peaks volikogus alla poole jääma, sõltub edasine sellest, milliseid kompromisse iseendaga on nad suutelised tegema, kaasates liitu teist tüüpi saadikuid. Mõnedes asjades silma kinnipigistamine on valus, aga täielik kõrvalejäämine oleks kõige halvem valik.
Kõik linnad ja vallad konkureerivad omavahel elanike, positiivse tähelepanu, investeeringute ja turistide pärast. Kõige paremini läheb nendel omavalitsustel, mille valijad aitavad volikogudesse võimalikult palju neljandasse rühma kuuluvaid inimesi. Nende äratundmine kireval kandidaatide karussellil ongi valija vastutus.
Samamoodi näiteks seegi, et Ida-Virumaa linnade valijad hoiduksid hääletamast kandidaatide poolt, kes ei valda eesti keelt. Muidu saavad nad oma esindajaks inimese, kes ei ole võimeline suhtlema riigiasutustega, ülejäänud Eesti ettevõtjatega ega ühiskondlike organisatsioonidega. Aga see on hädavajalik selleks, et edendada kohalikku elu.
Häid otsuseid on keeruline teha ka siis, kui saadik ei jälgi pidevalt eestikeelset inforuumi. Arusaamatu, et riigikogu tühistas sajandi alguses kohalike volikogude saadikutele eesti keele oskuse nõude.
Oht teha karuteene Narva linnale on ka anda hääl kohalikule poliitikule, kes on sõimanud Eesti valitsust fašistideks ega ole selle eest siiani vabandanud. Niimoodi on võimalik ehk õngitseda hääli sellest valijate rühmast, kes jagavad sama mõtet. Kuid on mõistetav, et sellise kohaliku poliitikuga ei soovita mujal Eestis tegemist teha ja seetõttu kannatab tema valituks osutumisel kogu linn.
Iga linna või valla käekäiku mõjutavad ka paljud muud välistegurid. Aga kui tööpuudus on suur, palgatase väike, inimesed kolivad ära, siis tasub valijatel vaadata ka peeglisse ja mõelda, kas nad ise on kohalike otsustajate valimisel teinud parimaid võimalikke otsuseid.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.