Töörühmad, kuhu kuulub palju alustavaid teadlasi, avaldavad sagedamini murrangulisi ja uuenduslikke artikleid, osutab USA teadlaste uuring. Tegu on siiski alles uuringu eeltrükiga, mille paikapidavust pole hinnanud teised teadlased.
Sageli arvatakse, et teaduses toob edu kogemus nii oma uurimisvallas kui ka koostöövõrgustiku loomisel. Nobeli preemia laureaatide seas näib see muster ka paika pidavat: nemad saavad auhinna keskmiselt 58-aastaselt. Uus uuring osutab aga vastupidisele. Sellest nähtub, et varasema avaldamiskogemuseta autoritega teadlasrühmade artiklid kipuvad olema uuenduslikumad ja murrangulisemad, vahendab Nature News.
Varasematest uuringutest on teada, et kui uurimisrühma võtta algajaid teadlasi, võib see muuta teadustöö uuenduslikumaks. Nimelt pole sel juhul kollektiivis nii palju liikmeid, keda nende varasem teadmistepagas ja kogemused piirama hakkaks. Kujundlikult ei tea nad veel, mis kõik tavaarusaama järgi võimalik pole.
Uuringu kaasautor ja Lõuna-Florida Ülikooli arvutusliku sotsiaalteaduse teadur Raiyan Abdul Baten kinnitas, et alustavad teadlased ei hoia veel tugevalt kinni levinud eeldustest ja on intellektuaalselt vabamad.
Alguse asi
Algajate edumuster tuli esimest korda esile ühes 2023. aastal avaldatud uuringus. Toona oli luubi all küsimus, kas tehisaru suudab ennustada, kui uuenduslikuks ja läbimurdeliseks üks või teine teadusartikkel omas vallas kujuneb. Uues uuringus kaasasid autorid valimisse enam kui 28 miljonit artiklit SciSciNet-v2 andmejärvest ehk teadusartiklite töötlemata kujul andmepangast. Valim hõlmas aastatel 1971–2021 ilmunud teadusartikleid 146 valdkonnast.
Uurijad arvutasid igale artiklile välja läbimurdeskoori. Selleks võrdlesid nad, kui palju oli artiklit tsiteeritud võrreldes selles endas viidatud varasemate artiklitega. Näiteks võis artikkel koguda oma viidatud allikatest enam viitamisi, sest selles kummutati mõni senine teooria või püstitati uus hüpotees.
Analüüsi käigus märkasid Baten ja kolleegid seost artikli murrangulisuse ja sellesse panustanud algajatest autorite hulga vahel. Sestap otsustasid nad rühmitada uuritud artikleid nende autorite karjääri pikkuse põhjal. Täpsemalt võtsid nad aluseks, kui mitu aastat oli möödunud iga autori esimese artikli avaldamisest. Algajateks lugesid nad autoreid, kes polnud varem midagi avaldanud.
Oma üllatuseks leidis töörühm, et artiklid, mille autorite ringis oli rohkem algajaid, kaldusid olema murrangulisemad kui need, mille olid üllitanud juba vähem või rohkem kogenud autorid. Kõige läbimurdelisemad olid sellised artiklid, kus kõik autorid olid algajad. Samas kogusid ohtralt viitamisi ka artiklid, kus autorite ring koosnes nii algajatest kui ka varem murrangulisi artikleid avaldanud teadlastest.
Teisisõnu nägi algajatest autorite hulga ning murrangulisuse ja tsiteerimiste hulga vahel positiivset korrelatsiooni. Raiyan Abdul Bateni sõnul saatis algajaid suurem uuenduslikkus, olenemata sellest, kui suur oli nende töörühm või mis kümnendil ja mis valdkonnas ilmus artikkel.
Mitmekesisus toetab edasiminekut
Miks alustavate autorite uuringud aga ikkagi suurema murrangu kaasa toovad? Uue töö autorid oletavad, et sellised autorid vaatavad oma teemat värske pilguga. Võrreldes kogenumate kolleegidega ei hoia nad nii kramplikult kinni varasematest teooriatest ja teadmistest. Raiyan Abdul Bateni sõnul võib olemasolevate eelduste teadmine takistada radikaalselt uute omaksvõttu. Lisaks katsetavad alustavad teadlased meelsamini päris uusi lähenemisviise.
Analüüs osutas, et algajad uurijad viitavad oma kirjutistes ka vähem oma valdkonnas alatasa viidatud varasematele artiklitele. See viitab, et võrreldes kogenumate uurijatega kalduvad nad toetuma varem pigem vähe tsiteeritud teadustöödele.
Uuringuga mitte seotud Imperial College Londoni immunoloogi Daniel Davise sõnul võib leid alustavate uurijate uljusest olla vägagi oluline. Samas möönab ta, et jõudmaks hullumeelsest ideest selgepiiriliste katseteni ja nende kaudu mingi vettpidava järelduseni, on kindlasti tarvis kogemust.
Autorid ise loodavad, et nende uuring innustab kogenumaid teadlasi võtma oma uurimisrühmadesse rohkem alles alustavaid noorteadlasi. Davis aga rõhutab, et teadlasrühmadel tasuks mõelda mitmekesisuse üle laiemalt. Edukas ja edasiviiv teadus vajab tema hinnangul väga erineva taustaga inimesi.
Uuringu esmaversioon on leitav võrguvaramust arXiv.