Eesti seisab silmitsi demograafilise kriisiga, mis on meie mõõtkava arvestades ohtlikum kui enamikus Euroopa riikides. See tähendab muu hulgas, et ka inimeste usaldus riigi vastu on langenud ajaloolisse madalseisu. Kui tahame sündimust tõsta, tuleb otsa vaadata kriisi olemuslikele põhjustele, kirjutab Jaanus Karilaid.
Võib muidugi ennast lohutada, et Eesti pole oma murega üksi, sest rekordmadala sündimusega on silmitsi ka Tšehhi, Soome, Poola, Itaalia, Hispaania ja mitmed teised Euroopa riigid.
Ka Eesti vanemahüvitiste süsteem on teoorias helde ja peaks andma kindlustunde pere loomiseks. Praktika näitab, et sellest ei piisa. Lisaks miljoni eestlasega riigis pole n-ö varuruumi. Iga sündimata laps tähendab siin mitte statistilist kõrvalekallet, vaid otsest mõju tööjõule, regionaalsele mõõtmele ja lõpuks ka riigi kestlikkusele ja elujõule.
Peretoetuste vähendamine vahetult peale nende tõstmist oli künismi tipp. Lapse sünd ei ole ainult rahaline otsus. See on usalduse küsimus: kas ma usun teist lapsevanemat, riiki ja tulevikku piisavalt, et tuua siia ilma uus elu ja võtta vastutus vähemalt 18 aastaks?
Eluasemeprobleem on alahinnatud, aga kaalukas tegur
Kui vaadelda madala iibega riike lähemalt, joonistuvad välja ühised mustrid. Näiteks noorte eluasemeprobleem. OECD ja Eurostati uuringud näitavad järjekindlalt, et eluaseme taskukohasus on tugevas seoses nii pere loomise aja kui ka laste arvuga. Mida kallim ja ebakindlam on eluasemeturule sisenemine, seda hiljem sünnib esimene laps ja sageli jääbki ta ainsaks.
“Eluaseme kättesaadavus ei ole seega mugavuse ja elustiili küsimus, vaid demograafiline infrastruktuur.”
Euroopas elavad noored täiskasvanud üha kauem vanemate kodus. Kinnisvarahinnad kasvavad palkadest kiiremini, laenutingimused karmistuvad, üürisuhted on ebastabiilsed. Eluaseme kättesaadavus ei ole seega mugavuse ja elustiili küsimus, vaid demograafiline infrastruktuur.
Elluastujal peab olema võimalik n-ö oma elu peale minna ka siis, kui tal pole heal järjel vanemaid, kes korteriostu käendaksid. Riik peaks palju jõulisemalt panustama pikaajaliste, stabiilsete üürilahenduste loomisesse, olgu munitsipaalelamute kujul või erasektoriga koostöös. Taskukohane kodu on eeldus, et noor inimene julgeks oma elu planeerida.
Rongaisad tundku valu
Teine suur põhjus, miks laste saamisel kõheldakse, on hirm jääda üksi. Vananaiste tarkus, et naine peaks sünnitama ainult nii palju lapsi, kui suudab üksinda ülal pidada, kehtib Eestis kahjuks siiani.
Meedias käsitletakse sageli juhtumeid, kus enamasti isad varjavad tegelikke sissetulekuid ja emad peavad raha kohtuid pidi taga ajama. See ei ole normaalne. Lapsevanemat ei tohi sundida detektiivitööd tegema, riik peab ohjad üle võtma.
Elatis ei ole abiraha endisele partnerile elustiili säilitamiseks (nagu elatisvõlglased seda sageli üritavad kujutada), vaid alaealise lapse seaduslik õigus. See ei tohi olla läbiräägitav. Argumendid stiilis “mul ei jätku endalegi” või “aga millest siis mu uus pere elab?” ei saa üle kaaluda lapse õigusi.
Vastutus alaealise lapse eest peab olema sama vältimatu kui surm ja maksud: kui riik suudab neid viimaseid karmikäeliselt sisse nõuda, küll saaks seda rakendatud ka alimentide puhul.
Eesti vanemahüvitised võivad olla helded, kuid lapsevanem mõtleb kaugemale kui esimesed kolm aastat. Ta mõtleb, kas tal on töökoht, kuhu hoolduspuhkuselt naasta ja kas laps ikka saab lasteaiakoha. Kus on laps pärast koolipäeva, kui tööpäev alles kestab?
See “keegi, kes on alati kättesaadav” on enamasti ema. Seetõttu on huvihariduse krooniline alarahastamine lühinägelik. See ei ole luksus, vaid töö- ja pereelu ühildamise eeltingimus. Toimiv huviharidus vähendavad vanemate stressi ning toetavad otsust saada rohkem kui üks laps.
Ei maksa naeruvääristada organisatsioone ja poliitikuid, kes madala sündimuse põhjuseid analüüsivad, ega tembeldada seda katseks naisi “sünnitusmasinateks” muuta. Vastupidi, naine peab tundma, et tema karjäär ja majanduslik iseseisvus ei haihtu emaks saamise hetkel.
Praegu on Eestis süsteem endiselt kaldu nii, et suurem vastutus laste heaolu eest jääb emale. Kui tahame sündimust tõsta, peame lõpetama kultuurisõjad ja keskenduma koostööle. Kuni poliitiline energia kulub tühikargamisele ja toore poliitilise jõuga tekitatud kultuurisõdadele, jääb ka iive madalaks.