Taani jaoks ei olnud saared enam väärtus, vaid kulu.
Koloonia majanduslik hiilgeaeg oli läbi, suhkru ja rummi äri enam ei õitsenud, saarte haldamine oli kallis ning poliitiliselt tänamatu peale orjuse kaotamist. Ehk klassikaline olukord: emamaal on koloonia, mis ei anna enam tulu, aga mille ülalpidamine nõuab raha ja tähelepanu.
USA jaoks polnud see ost mitte «investeering», vaid strateegiline käik. Esimene maailmasõda käis, Saksamaa oli oht, Kariibi meri on USA tagahoov ja Panama kanal lähedus. Kõige kindlam viis julgeolekut tagada on võtta territoorium endale, eriti kui müüja on nõus ja hind pole liiga kõrge.
Ameerika Ühendriikide laienemist kujutatakse tihti kui suurt ideoloogilist lugu. Tegelikkus on sageli lihtsam: osta ära see, mis kellelegi teisele on tülikas ja vormista tulemus nii, et see näeks välja nagu väärikas diplomaatia, mitte jõupoliitika.
See poleks olnud esimene kord, kui USA ei kasva mitte lahinguväljal, vaid läbirääkimistelauas. Louisiana ost Prantsusmaalt 1803. aastal ja Alaska ost Venemaalt 1867. aastal on näited sellest, kuidas riigi kaart läheb suuremaks, sest keegi teine tahab koormast vabaneda või raha kiiresti kätte saada. Neitsisaared sobivad samasse mustrisse ehk geopoliitiline laienemine, millele antakse juriidiline vorm.
Ent kõige kõnekam detail Neitsisaarte loos ei ole 25 miljonit. Kõige kõnekam detail on see, mida Taani selle tehingu kõrvale välja kauples.
Lepingu juurde anti USA poolt deklaratsioon, et Washington ei hakka vastu vaidlema, kui Taani laiendab oma poliitilisi ja majanduslikke huve kogu Gröönimaa alale.
Ja nüüd, sada aastat hiljem, ei pea isegi väga terav pliiats olema, et näha paralleeli. Kui USA poliitikas kerkib aeg-ajalt üles jutt Gröönimaast, olgu see strateegiliste baaside, maavarade, mereteede või lihtsalt prestiiži pärast, siis see pole mingi uus hullus.
Selle loo moraal on lihtne ja ebamugav: USA ei pea alati vallutama, et laieneda. Piisab sellest, et teised väsivad oma valdusi üleval pidamast.