Dokumentaalse minisarja “Piirideta põlvkond” autor antropoloog Terje Toomistu rääkis “Ringvaates”, et tema jaoks oli Ameerikas elamine illusioonide purunemine. Välismaal elamise kogemust portreteerib ta Vabamu muuseumi näitusel “Ilmaküla eestlased” ja kirjeldab raamatus “Minu San Francisco”.
“See, mida ma uurin, ongi uus normaalsus. Välismaale mõneks ajaks elama, õppima ja seiklema minek tänapäeva avatud maailmas on noorte inimeste jaoks normaalne, aga elu tihti sekkub algsetesse plaanidesse, ja ühel hetkel see tagasipöördumine polegi nii iseenesestmõistetav,” ütles antropoloog ja dokumentaalfilmide autor Terje Toomistu.
Toomistu kuueosaline dokumentaalne minisari räägib Y-põlvkonnast. “See on ka minu enda põlvkond. See oli esimene põlvkond, kellele Euroopa liikumisvabadus rakendus. Nad said täisealiseks just siis, kui uksed olid valla läinud.”
Sari on seotud Tartu Ülikoolis läbi viidud uurimistööga, kus tehti suur küsitlus, et saada ka sotsioloogilist pilti, miks minnakse välismaale elama ja tagasi ei tulda. “Meie andmed näitavad, et üks peamine tagasipöördumist takistav tegur on hirm majandusliku hakkamasaamise ees.”
Oma sarjas näitab Toomistu, et mujal elavate eestlaste panus Eesti ühiskonda võib tulla ka piiri tagant. “Hoopis teistsugustel viisidel, näiteks investeeringud, teadmussiire ja ka see, et inimesed välismaal pidevalt esindavad ja tutvustavad eesti riiki. Mingis mõttes on nad meie saadikud seal piiri taga,” nentis Toomistu.
Sari avab Toomistu sõnul rändekogemust just emotsionaalses mõttes. “Mida see tähendab, kui sul on kaks kodu. Mida see tähendab, kui sinu lapselapsed ei saa oma vanavanematega koos aega veeta, nii nagu Eestis üles kasvades oleks, mida see tähendab, kui sa tunned ennast süüdi, et eesti riik on sulle andnud lapsepõlve, ülikoolihariduse ja sina lähed Eestist ära,” nentis Toomistu. “Need on väga tugevad tunded ja tihti ka vastuolulised, mis teebki selle teema minu jaoks antropoloogiliselt niivõrd huvitavaks.”
Vabamu muuseumis on avatud näitus “Ilmaküla eestlased”, kus Toomistu on üks kuraatoritest. “Minu osa sellel näitusel keskendubki sarja temaatikale.”
Toomistu on oma nahal kõik läbi elanud, sest läks kümme aastat tagasi õppima Ameerikasse San Franciscosse Berkeley ülikooli ja kirjutas sellest kogemusest raamatu “Minu San Francisco”. “Läksin sinna üheks aastaks. See oli väga intensiivne aasta minu elus, ma praktiliselt ei maganudki. Mida ma seal elades nägin, oli tohutu vastuolu, aga see utoopiline vabaduse lubadus tuleb ikkagi väga kõrge hinnaga. Seal ei ole ikkagi ainult lilled juustes lustipidu, vaid selleks, et seal ellu jääda, tuleb väga palju tööd teha, millega kaasneb päris palju ebakindlust.”
Toomistu jaoks oli sealne kogemus ja selle raamatu kirjutamine ka illusioonide purunemise lugu. “Mingis mõttes see utoopiline lubadus on jätkuvalt seal, aga reaalsuses on samm düstoopiani ka päris õhuke.”
Ameerikas elamine oli Toomistu jaoks ka suur õppetund, kui vaadata tagasi Eestisse. “Kui turvaline mul Eestis ikkagi on. Mitte ainult füüsilises mõttes tänaval liikudes, vaid ka emotsionaalses mõttes. Ma ikkagi saan riigile ja ühiskonnale lootma jääda, mida Ameerikas elades kindlasti ei saa.”
Terje Toomistu Autor/allikas: ERR