Eesti üks tuntumaid ettevõtjaid Jüri Käo andis ERR-ile pika ja huvitava intervjuu. Mitu lõiku seal äratas tähelepanu. Käo ütles: “Maailm liigub sinnapoole, et tänu Donald Trumpile hakkavad jälle kehtima loodus-, füüsika- ja majandusseadused. Rohepöörde kui ühe ideoloogiasuuna võidukäik on tänaseks möödas ning füüsika- ja loodusseadused on tagasi.” Teiseks: “Ideoloogiad enam ei tööta.” Kolmandal kohal: “Me peaksime oma kõige suurema liitlase Ameerika Ühendriikidega mitte tülli minema, mitte neid sõimama ja jälgima seda joont. Väikestel ei ole praeguses maailmakorralduses enam võimalust ajada mingit iseseisvat asja.”
Vaidlen vastu. Donald Trump tekitab oma mittestandardsete ütlemiste ja otsustega tõesti suurt segadust. Aga kas tänu temale hakkavad loodus-ja majandusseadused uuesti normaalselt kehtima, on kahtlane. Arusaadav, et majandusinimestele on tema riigi nagu firma juhtimine peamiselt läbi diilide tegemise meeldiv, aga kas pikas perspektiivis on see ka edukas, jälle kahtlane. Ajaloost edukaid näiteid on raske leida, sest diilides ei ole idealismi. Riigid ilma idealismita hakkama ei saa, firmad võivad saada.
Meetodina, kuidas Trumpi ja temasugustega toime tulla, pakub Käo, et ei tohi teda pahandada. Seda mõtteviisi ma kutsun trumpiseerumiseks. Sõna mõte on loomulikult pärit finlandiseerumisest, mis tähendas kompromisside tegemist lootuses tugeva jõu heale suhtumisele.
Aga tähtsaim: kas ideoloogiad enam ei tööta? Sedapuhku on vastus kindel, töötavad küll.
Ideoloogiate aeg ei ole möödas.
Ideoloogia (suur tõde, suured põhimõtted) on alati, olgu see riik, rahvas, firma, partei või röövlibande. Juhtivad tõed on gruppide käitumise organiseerimisel äärmiselt tähtsad. Nende väljatöötamine on üks energiamahukamaid tegevusi üldse ja nende järgmist jälgitakse reeglina rangelt. Usutõdede oletatavaid rikkujaid on ju saadetud tuleriidale või kuidagi teisiti tapetud miljonite kaupa.
Kümme käsku, islam, demokraatia, humanism, fašism või isegi, “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus” on ideoloogiad, mille seisukohad juhivad paljusid.
“Ei mind ei juhi miski ega keski, ma teen kõik oma otsused ise” on lihtsalt tore lause, aga mitte tõsi. Eestit peetakse väga ateistlikuks riigiks ja kinnitatakse, et usul pole meil suurt rolli. Kirikus käimisel ehk mitte, aga luterlikud põhimõtted reguleerivad meie elu väga tugevalt, kuna on andnud väärtuste raami. Ammu surnud vanavanaema eetiline ja kultuuriline mõju on enamikel juhtudel sisuliselt tugevam kui parlament, politsei ja abikaasa kokku.
Ideoloogiavihje ka majandusinimestele. 2013. Nobeli majandusauhinna võitnud Robert Shiller peab kõige efektiivsemaks majandusideoloogiaks just kümmet käsku.
Eelneva jutu mõte on selles, et ideoloogiad ei ole kuskile kadunud. Trump ei ole neid likvideerinud. Neid on lihtsalt taktikaliselt nuditud. Sellest kerkib küsimus, millise olulise panuse on Donald Trump maailmamõttele andnud ja kas üldse. Rohelise liikumise toetamise lõpetamine, riigiametite tema arvates mõttetutest ametnikest puhastamine, demokraatia toetamisele mõeldud välisabi likvideerimine jne on mõned märgatavad sammud.
Välispoliitika juhtimine maksude jõulise tõstmise ja mõnikord ka langetamisega hea käitumise premeerimiseks on siiani küll üsna vähekasutatud meede. Aga igavikulist tähendust sellel pole, see on lihtsalt tehniline vahend sõnumi edastamiseks.
Võib-olla on tema meetmed mingil ajal majanduslikult efektiivsed, kuid imagoloogiliselt siiski väga küsitavad, ehk nagu poolakad ütlevad, on iga Krakovi vorst kahe otsaga. Positiivse poole pealt tuleb kõrgelt hinnata tema NATO äratuskella rolli nõudega tõsta kaitsekulutused viie protsendini SKP-st. Aga ka see on ainult vahend millegi muu saavutamiseks.
Aga suur idee, millega jäädakse ajalukku? Tegelikult on see tal olemas, aga kas ta sellisena tahab igavikku endale otsida, ei tea. Viimaste aegade selgelt kõige mõjukamad sammud on tema aktsioon Venezuelas ja erakordselt jõuline käitumine Gröönimaa suunal. Nendega sai üle 80 aasta kestnud USA roll maailma rahuvalvajana läbi, sest nüüd valitseb teine põhimõte.
“Kellel jõud, sellel õigus”
Põhimõtte, et kellel jõud, sellel õigus, juurutamine eelmisel ja sel aastal lubab Trumpi küll suure muutjana näha. Sõnum jõudis kiiresti kohale, kellele hirmuna, kellele võimalusena. Venemaa propagandistid said kiiresti asjale pihta ja rääkisid mikrofonid tuliseks, et kuradile rahvusvaheline õigus, see ei tähenda enam midagi. Meil on vaja Baltimaid, Armeeniat, Kasahstani jne. Kui Trump tohib, tohime ka meie.
Kõigile selline põhimõtteline muudatus muidugi ei meeldi. Euroopa plaanib vastuaktsioone, aga kas need on efektiivsed, veel ei tea. Seni on küll enamik Euroopa proteste Trumpi vastu olnud “magava lamba raev”, nagu kõlas populaarne väljend enne esimest maailmasõda.
“Euroopas oli viimane suure kaaluga tegelane, kes ütles, et väikeriikide aeg on läbi, NSVL välisminister Vjatšešlav Molotov 1939. aastal.”
See jõu ja õiguse asi ei ole ju tegelikult midagi uut, nende järgi on maailm toiminud enamiku oma olemasolust. Euroopas oli viimane suure kaaluga tegelane, kes ütles, et väikeriikide aeg on läbi, NSVL välisminister Vjatšešlav Molotov 1939. aastal. Selle suure mõtte tagajärg oli mõjusfääride leping Saksamaaga ehk Molotovi-Ribbentropi pakt. Selle mõju on praeguseni Eesti ja veel paljude riikide inimeste sees olemas. Isegi neis, kes pole kunagi kuulnud, et selline pakt üldse olemas oli.
See ideoloogia tõi kaasa suure sõja koos 80 miljoni hukkunuga ja kümnete väikeriikide ajutise kao. Meie ja paljude teiste puhul kehtis see ajutisus koguni 50 aastat. Et seda jälle ei juhtuks, loodi pärast sõda keerukas ja siiani toimiv rahvusvaheliste organisatsioonide võrgustik, ÜRO, NATO, Euroopa Liit jne, kus paljud rahvad peavad koos ühise asja nimel töötama. Venemaad selline rahuaeg ei huvitanud ja nad on viimasel ajal algatanud rea varem kokku lepitud kaartide muutmise aktsioone. Gröönimaa omandamise kirega ühines selle plaaniga ka USA ja Trump.
Mida meil teha?
Meil on USA ideoloogia muutusele avalikkuses tajutav kolm strateegiat.
Osale tundub, et parim on mitte reageerida ja loota parimat, sest maailm ei saa ju nii hulluks minna. Lisaks on USA olnud meie parim liitlane 80 aastat, mitte tunnistanud okupeerimist ja aidanud, kuidas suudab. Oleme ju kõige selle eest siiralt tänulikud, samuti on Eestis USA väegrupp, millel on mitte ainult sõjaliselt, vaid ka sümboolselt erakordne tähendus.
On palju neid, kes ei saa praeguste protsessidega kuidagi nõus olla ja leivad, et Euroopa peab endas leidma tahet, energiat ja vahendeid käituda nagu subjekt, mitte kui objekt. President Toomas Hendrik Ilvese jõuline intervjuu ERR-is on selle selge väljendus.
Kolmas grupp tahab trumpiseeruda. Kõige reljeefsemalt on seda väljendanud EKRE Martin Helme sõnade läbi. Vikerraadios 16. jaanuaril Arp Müllerile antud intervjuus ütles Helme, et maailm on liikumas uude faasi, kus senine reeglitepõhine maailmakord on lagunemas ning tegelikku poliitikat kujundavad kolm jõukeskust: USA, Hiina ja Venemaa. Euroopa on kõrvaltvaataja. Eesti ei ole suurriik ja meil ei ole mõistlik astuda Ameerika, Hiina ja Venemaa vahele.
Tundub, et paljudele see mõte on vastuvõetav, Sedasama ütles ju ka Jüri Käo. Teised jälle kahtlevad, et kas trumpiseerumine on efektiivne. Huvitav kogemus on põhjanaabritel. Eestis on korduvalt kiidetud Soome presidendi Alexander Stubbi diplomaatilist osavust, kes Trumpi golfipartnerina omas ilmselt mingit mõju. Gröönimaa juhtumi puhul on aga Soome üks neist riikidest, kellele maksud peale pannakse, ehk kui asi läheb maade ja maavaradeni, siis ärimehele golf ei loe.
Mis edasi?
Hetkeseis maailmas on küll väga keeruline. Senine turvavõrgustik käriseb suurte riikide juhtide oma riikide ja omaenda rolli ettekujutuste tõttu igast õmblusest. Kõik võib veel rahuneda, Trump on ennegi oma otsuseid muutnud, kui tunnetab vastas tugevat jõudu. Isegi kui otsesed ohud jäävad väiksemaks, siis “kellel jõud, sellel õigus” sõnum on antud ja sellega tekitatud ärevus jääb. Keegi ei tea, millal järgmisel korral tekib soov seda rakendada.
Pall on praegu üllataval kombel Euroopa käes. Hoolimata sellest, et Vene propagandistid ja mõned Eesti poliitikud ütlevad, et Euroopa ei loe ja Euroopa käest ei küsita. Kui lähinädalatel julgeb Euroopa vastu seista, siis võib hoopiski juhtuda, et Trumpi MAGA (Make America Great Again) projektist saab hoopis MEGA ehk Make Europe Great Again. Seejuures on Euroopal olemas kõik võimalused: suur rahvaarv, rikas ajalooline kultuur, suur intellektuaalne potentsiaal ja haridus.
Kui nii juhtub, siis selgub, et Trumpist saab Euroopa jõu taastamise isa. Ta on suurendanud Euroopa sõjalist tugevust ja viib Euroopa välja letargilisest heaolu ja otsustamatuse unest. See oleks küll vägev teene ajaloole, sest see suurendaks Ukraina võimalusi ja koos sellega kasvaks ka Eesti julgeolek. Nagu näeme, kõik on omavahel seotud ja variantide hulk nagu males on tohutu.