Postimees tunnustas 2025. aasta kultuuriveduri auhinnaga lavastajat, näitlejat ja pedagoogi Elmo Nüganeni. Auhind anti üle teisipäeval Postimehe galeriis toimunud tseremoonial, et tunnustada Nüganeni aastakümnetepikkust ja erakordselt laiaulatuslikku mõju Eesti teatrile ning kultuuriruumile tervikuna.
Nüganen rääkis, et auhindu saades saadab teda kolm emotsioonidelainet: esiteks üllatus, siis rõõm ja seejärel hakkab ta mõtlema kõigile kolleegidele, kes teda sel teel saatnud on.
“Nii ka seekord. Teatri peale mõeldes mõtlesin kohe Raivo Põldmaa peale, kinovallas mõtlesin kohe Kristian Taska peale. Nendeta poleks seda juhtunud. Samamoodi mõtlesin teatrikoolis Anu Lambi ja Kaljo Orro peale, ilma kelleta ei oleks seda. Eile õhtul kirjutasin neile ja veel teistelegi inimestele väikse omapoolse mõtte sellest, et kui poleks neid, poleks seda juhtunud,” lausus ta.
Aga pikalt ei saa lasta ennast tunnustusel pimestada, leiab ta. “Korraks võib kõrvu liigutada meeldivustundest, aga siis tuleb ikkagi edasi teha.”
Pea 30 aastat töötas Nüganen Tallinna Linnateatris peanäitejuhina, mille teatepulga ta 2021. aastal Uku Uusbergile üle andis. Ka pea viis aastat hiljem mõtleb Nüganen vanale koduteatrile absoluutselt iga päev.
“Enne kella 12 päeval olen ma mõelnud vähemalt ühe korra. See oli armastusabielu ja kui sa oled nüüd selle inimesega lahku läinud, siis ega see ei ole nii lihtne, sa ei saa seda unustada. Sa ikka mõtled selle peale, et kuidas see praegu on, kuidas oli, mis seal võib olla. Nii et mõte läheb ikkagi väga tihti sinna,” rääkis ta. Seda, kas ta kunagi linnateatrisse tööle tagasi läheb, pole Nüganeni sõnul räägitud. “Ma arvan, et ma kaaluksin.”
Praegune linnateater on Nüganeni sõnutsi rahutu ja otsinguline. “Loodame, et see päädib oma teeotsa leidmisega. Võimalik, et nad on selle juba leidnud, see lihtsalt ei paista veel nii hästi silma. Aga nii nagu näiteks draamateater on oma teeotsa leidnud, uus Von Krahli teater on oma teeootsa leidnud, usume, et linnateater leiab selle samamoodi,” rääkis ta.
Hetkel on üle Eesti teatrites kavas kuus lavastust, millega Nüganen on moel või teisel seotud.
“Need on sedalaadi tööd, mida ma ilmselt linnateatris olles ei oleks saanud teha, sest seal ma olin truu monogaam, töötasin ainult seal, aga nüüd kui kõik pruudid on valla ja ma võin teha ühe õhtuvisiidi ühe juures ja teise õhtuvisiidi teise juures, siis ma olen seda elustiili kasutanud. Näiteks oopereid ma ei oleks saanud teha, Viimsis poleks saanud teha, näitlejana poleks saanud teha. See on selles mõttes hea, et ma olen natukene püüdnud arendada ja minna teistele põldudele, kus ma ei ole külvanud ega tööd teinud.”
Nüganen tunnistas, et esialgu tundus 60-aastasel vabakutseliseks hakkamine hirmutav, kuid osa temast oli siiski rahul, et ta julges selle tee ette võtta.
“Karjääripööre see ei olnud, aga võib-olla oli see isegi hullem. Et sa julged minna riigitöölt vabakutselise tuulise elu kätte. Esiteks polnud ka muud võimalust, aga see, et ma seda tegin ja püüdsin seal turul hakkama saada ja ei virisenud, vaid vastupidi püüdsin leida mingisuguseid lahendusi, sellega olin rahul,” lausus ta.
Ta märkis, et vabakutselised peavad tööle hoopis teistmoodi lähenema, sest iga päev, mil tööd ei tehta, on palga osas nii-öelda nullipäev.
“Riigitööl saab nii, et kui sul hetkel tööd ei ole, siis sa saad alati öelda, et mind ei ole praegu kutsutud või pole võimaldatud midagi teha, näitleja ei võta ise endale tööd, ta ootab, millal talle tööd pakutakse. See on kõige suurem erinevus. Aga seal tuleb kogu aeg rabada,” kirjeldas ta.
“Vabakutselisuse juures on keeruline see, et sa üldiselt haarad igast heast võimalusest kinni, sest sa ei tea, mis tulemas on. Ja siis sa pead reastama need tööd niimoodi, et need on reastatud. Aga siis juhtub niimoodi, et keegi seal ära muudab, siis tööd lähevad nii tihedaks, et tekib see üleplaneerimise situatsioon. Aga siis tuleb leida mingisugune tasakaal.”
Kunstilise kompromisse ta seejuures tegema pole pidanud. “Võib-olla sellepärast, et need pakkumised on kõik olnud väga eriilmelised. On ikkagi vahe, kas sa teed ühes teatris sõnalavastust, teises teatris ooperit või sulle pakutakse rolli. Need kolm asja võivad mahtuda ühte hooaega, aga ei pruugi, mis tähendab seda, et juba ühe aasta sees võivad sul väga erinevad pakkumised olla. Või filmiroll – seda on mul ka hakanud natukene tulema,” tõi ta välja.
Nüganeni 2026. aastal tööplaanidesse mahub näitlejana Südalinna teatris Johan Elmi uue lavastuses “Kõrberebase elu” mängimine, alustava lavakunstikooli kursuse enda tiiva alla võtmine ja uue lavastuse, mille pealkirja ta veel ei tihka välja öelda, ettevalmistamine.