Uus film kinolevis
“Hamnet”
Režissöör: Chloe Zhao
Stsenaristid: Chloé Zhao ja Maggie O’Farrell
Operaator: Lukasz Zal
Helilooja: Max Richter
Kunstnik: Fiona Crombie
Osades Jessie Buckley, Paul Mescal, Emily Watson, Joe Alwyn, Jacobi Jupe jt.
6/10
Auhinnahooaeg käib juba täistuuridel ning pea iga nädal tilgub aasta parimatele filmidele uusi preemiaid. Äsja Kuldgloobustel kaks auhinda noppinud Chloé Zhao “Hamnet” (parim draama ja parim naispeaosa) on seetõttu suure tõenäosusega ka Oscaritel soosikute esirinnas. Kuid kas tegu on päriselt hea filmiga või liigdramaatilise lurriga, mis osavasti akadeemia liikmed ära lollitab? Küsin antagoniseerivalt, sest väliselt täidab “Hamnet” kõik olulisemad Oscar bait’i kriteeriumid: ta on kostüümidraama, kus tegutsevad suured ajaloolised isikud, antud juhul William Shakespeare ja tema pere, ning käsitleb mingit suurt universaalset ja levinud teemat, siin siis leina. Seejuures on film täis pikitud stseene, kus näitlejatel võimalik kõik oma suured tunded letti lüüa ning kaameratöö on tehtud nii-kunstiliselt-nii-kunstiliselt, et vaataja juba sulabki või valab pisaraid.
Küsitav on muidugi Oscar-bait’i kui mõiste väärtus ja vajadus iseenesest, sest pigem kasutatakse teda halvustavas tähenduses ja midagi konstruktiivset temaga otseselt öelda ei saa, sest lõppeks pole ju vahet, kas film on tehtud auhindade võitmiseks või mitte, eeldusel, et tulemuseks on hea ja väärtuslik film. Teatud orientiiri annab see mõiste oma stereotüüpilisusega meile siiski, sest “Hamnet” mahub nii magusalt nende filmide piiride sisse, millele Oscareid tahetakse jagada.
Armunud Shakespeare?
Maggie O’Farrelli samanimelise romaani põhjal vändatud “Hamnet” räägib William Shakespeare’i (Paul Mescal) ja tema naise Agnese (Jessie Buckley) suhtest ning toimetulekust oma 11-aastase poja Hamneti kaotusega. Film algab Williami ja Agnese kohtumisega, mis on üllatavalt veider ja kõhe, sest kumbki ei ole eriti enesekindel flirtija. William on küll ladina keele õpetaja, kuid ei oska end suuliselt liialt hästi väljendada ning Agnes on metsiku ja mütoloogilise maailma esindaja, omamoodi nõid, kes orienteerub teistsuguses väärtus- ja tähendussüsteemis, laulude ja lugude maailmas. Just lugude jutustamisega võidabki William Agenese südame, kes jääb peagi lapseootele, mille peale noored abielluvad ilma vanemate õnnistuseta ning elavad siis tagasihoidlikku pereelu. Tunnetades, et William on enda kirjutamisega langemas üha suuremasse frustratsiooni, saadab Agnes ta Londonisse, kus mees saab küll oma teatriga edukaks, kuid on seetõttu pikalt ja tihti kodust ära. Nii jääb ta ilma oma kaksikute Judithi ja Hamneti sünnist, hiljem ka Hamneti surmast ning ka peale kõike seda on tal raske kodu seinte vahel püsida.
“Hamnet” Autor/allikas: FOCUS FEATURES LLC
Siit koorub välja tõik, et inimesed leinavadki erinevalt. Agnes valis end teistest isoleerida ja lükkas nii ka Williami endast eemale. William aga valas oma leina enda kunsti, oma teatrisse ja töösse. “Hamleti” kirjutab ta inspireerituna oma poja surmast, mis filmi lõpus ka kiirendatult etendatakse. Enne mõtiskleb leinavaludes William küll veeäärel seistes läbi Hamleti kuulsa monoloogi, kas olla või mitte olla. Mina mõtlesin samal hetkel küll, kas naerda või mitte naerda, sest olgugi, et paberil tundub täiesti loogiline see monoloog just sinna hetke pista, siis päriselt mõjus ta naljakalt ja pingutatuna. Klišeede klišee või nii.
Kunsti tervendavast jõust saigi lõpuks filmi üks peamine fookuspunkt. Kunst, mis kaude lõhkus Shakespeare’ide pere, suudab neile lõpuks lunastust ja lohutust pakkuda. Agnes vaatab oma abikaasa näidendit ning kui algul tahaks ta jõuga lavale ronida ja kõik maha lammutada, siis etenduse edenedes ta leebub kuniks suisa naeratab ja naerab pisarsilmil näitleja-Hamnetit vaadates. Küll jääb veidi segaseks, miks “Hamleti” lugu Agnest sügavalt puudutab. Me võime kaudselt tajuda kattuvusi ja ühendusi Hamleti ja Hamneti saatuste vahel, kuid selge ühenduskoht jääb õhku. Kui Agnes oma teadjanaise puutega ennustas noorele Hamnetile, et ta jõuab kunagi lavalaudadele nii nagu poiss unistas, siis ta ei eksinud. Võimalik, et Agnes nägi, et mingisugune Hamneti essents elab lavaloos edasi ja sellest piisas, et leida natuke tröösti.
Armutu Zhao
Zhao mängib “Hamnetis” häbitult suurte ja tooreste emotsioonidega, hoides kaamerat pikalt, näiteks kas parajasti sünnitava või oma valupiinades vappuvate laste elude eest võitleva Agnese peal. Seda ikka selleks, et lasta vaatajal võimalikult pikalt ses tooruses ja traagikas marineerida lasta. Kuid peamine tunne, mida mina selle kõige keskel tundsin, oli stoilisus. Mingil põhjusel jättis see kõik mind kuidagi külmaks. Teadsin küll intellektuaalsel tasandil, et see, mida mulle näidatakse on väga kurb ja traagiline, kuid ometi ei haaranud see mind endasse, vaatasin seda kõike kusagilt väga kaugelt.
Võimalik, et see on minu enda viis valusate asjadega toime tulemiseks, neist eemalduda, nende eest ära joosta, mistõttu jäingi ma ohutule distantsile, laskmata endal valusaid tundeid tunda. Kõik pusletükid olid loomulikult suureks tundetormiks olemas: traagiline ja piinarikas surm, loometöö piinad, keeruline armastus, jõhkrad ahastuskarjed, ka magusad ja ilusad hetked päikselisel aasal. Rohkem emotsioone tekitasidki minus need magusad hetked, näiteks, kui lapsed emale “Macbethist” tuttavaid nõidu etendasid, sest oli teada, et see ilu ei jää püsima.
“Hamnet” Autor/allikas: FOCUS FEATURES LLC
Tuttavad noodid
Visuaalselt on film rabav vahel kummituslikult kaugel, siis jälle halastamatult lähedal asuvate ning ebakonventsionaalsete kaameranurkade (operaatoriks ka 2023. aasta “Huvivööndi” üles võtnud Łukasz Żal), naturaalseks jäetud tumerohelise looduse ning orgaanilise valgusega. Selles mõttes täidab ta kunstfilmi vormi ära ning on meeldivam kui näiteks teine hiljuti ilmavalgust näinud leinafilm “Train Dreams”, mis läks enda värvimääramistega vastupidi liigstiliseeritud ja isegi häirivalt uhkeldavasse, küllastunud suunda. Natuke tume ja kahvatu, kuid ometi kaunis pildikeel viis mu edukalt 16. sajandisse. Agnese side looduse ja maagiaga mõjub seetõttu ekraanil loomuliku ning tõelisena.
Filmi minimaalset helikeelt ilmestavad nüüdseks kindlalt klassikalise muusika peavoolu kuuluva Max Richteri sfäärilised kõlad. Muusikat oli kasutatud kokkuhoidlikult ja õrnalt, toetavalt, nii et tema kohalolu ei olnud alati isegi silmmärgatav. Tõelise pauguga lõi ukse lahti aga filmi lõpumuusika, mis saadab Agnese lohutuseleidmise stseeni, filmi kulminatsiooni ja mis ei ole kirjutatud filmi enda jaoks. Sama pala leiab arvukatest teistest tuntud filmidest ja sarjadest ajal, kui vaja midagi sügavalt tunda, mistõttu on vaatajal võib-olla välja kujunenud juba teatav ühendus selle muusikaga, ta teab juba automaatselt tunda neid suuri tundeid. See vajutas taaskord teatava ebasiiruse pitseri filmile peale ja mõjus natuke ka sohitegemisena.
“Hamnet” Autor/allikas: FOCUS FEATURES LLC
Lõpuks jäi sisse veider tunne. Ühelt poolt oli tegu ilusa ja toore, kunstilise ning originaalse lähenemisega Shakespeare’ile, kuid teisalt ei toimunud loo tasandil suurt midagi, esikohal olid tundepursatuslikud ja rabavad stseenid ning leina mõningate ilmingute näitamine, mille eesmärgiks iga hinna eest vaataja hing tükkideks murda. “Hamnet” on oma olemuselt natuke manipuleeriv ja töötab kõige paremini siis, kui hoida oma süda avatuna, nagu soovitab filmis Agnese vend, sest muidu vaatab vastu afektiküllus, mis kuvab võrkkestale veateate ning jätab seest hoopis külmaks.