Räägime Donald Trumpist, maailmapoliitikast ning Eesti poliitilistest valikutest nendes välispoliitilistes tuultes. See oli 28. veebruaril 2025, kui Kaja Kallas säutsus X-is, et täna sai selgeks, et vaba maailm vajab uut liidrit ja meie, eurooplaste ülesanne on võtta see väljakutse. Kas Kaja Kallasel oli toona õigus, kui ta selle säutsu tegi?
Ma arvan, et Euroopa esidiplomaadi vaates on oluline olla ratsionaalne, pragmaatiline ja kõigega suhelda – see kommunikatiivsus on kindlasti väärtus iseeneses. Võib-olla see säuts, nii sümpaatne kui ta meediaruumis paljudele ka ei mõjunud, oli reaktsioon teatud määral alandavale käitumisele president Zelenskiga seal ovaalkabinetis. Hiljem on tajuda, et see on muutnud tema suhtlemist vis-à-vis Ameerika esindajatega keerukamaks. Kas vaba maailma uut liidrit on Euroopa kontekstis selle aasta jooksul selgelt esile kerkinud? Ei, ma niisugust ühemõttelist järeldust ei teeks.
Kas Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on siis endiselt vaba maailma juht, nagu me USA presidenti oleme tavapäraselt näinud?
Ta on vaba maailma kõige mõjukam poliitik. Kui rääkida juhist kui autoriteedist, siis ma arvan, et tema otsuste erikaal on suurima mõjuga ja seetõttu on kogu poleemika vallandunud ka tema viimaste seisukohtade ümber.
Mis mõtteid see teis on tekitanud, kui vaba maailma kõige mõjukam poliitik kordab vähemalt retooriliselt üleskutseid annekteerida tükki teisest vaba maailma demokraatlikust riigist?
See on tõsine probleem. Me oleme eestlased, me oleme osa Euroopast ja praegu on niisugused signaalid tekitanud ülejäänud partnerites pehmelt öeldes nõutust. Eesti välispoliitika enesekindluse alus peab olema väärikus, aga see peab olema tingimusteta ratsionaalsus, lähtudes meie rahvuslikust julgeolekuhuvist. Seda dramaatilist poleemikat ja põhimõtete üle arutelu Davosis ei saa aladimensioneerida, aga meie huvidele ei vasta ka paanika külvamine, nagu oleks vaba maailma kord lõpetanud funktsioneerimise. Ei ole. Meie vaates rajaneb rahvusvaheline kord institutsioonidel – need on NATO, need on Euroopa Liit. Need on funktsioneerivad organisatsioonid ja neid ei ole keegi sisuliste otsustega demonteerinud.
Me peame tajuma, et üks asi on häiriv suhtlus partnerite vahel, mis tekitab umbusku ja meie vaates asjatuid pingeid. Aga me peame vaatama asju ka objektiivses kontekstis. Objektiivne kontekst on see, et meie oleme NATO liikmesriik, kus Ameerika sõdurid, kes paiknevad Võrus, on Venemaale füüsiliselt kõige lähemal kogu planeedil, kui võtame maismaapiiri asetuse. Ameerika sõdurid, kes paiknevad lisaks NATO idatiival Balti riikidele ka Rumeenias ja Poolas, on Euroopas kohal. Meie eluline julgeolekuhuvi on, et nad jääksid Eestisse ja Euroopasse. Teiseks, ka praeguses olukorras NATO toimib ja reaalajas liigub ka Ameerika relvastus Ukrainasse.
Üks asi on see, et me peame kõigi nende retooriliste vastasseisude ja ähvarduste pinnalt asetama asjad tegelike julgeolekuelementide kategooriasse ning tajuma oma huvisid just selles vaates.
Te ütlesite, et Eesti huvides ei ole paanika külvamine praegu. Kes on need, kes on praegu teie hinnangul paanikat külvanud?
Me võime Eestist leida inimesi, aga kindlasti on seda ka rahvusvahelises kogukonnas. On käsitlusi, et kogu rahvusvahelise korra iseloom on laiali lammutatud ja see ei rajane enam riikide kollektiivsetel lepingulistel suhetel, vaid küünilisel suurvõimude huvivõitlusel.
See on Martin Helme, kes rääkis sellest näiteks ETV otse-eetris eile.
Ma arvan, et ka see oli paaniline retoorika, et meile ei tule keegi appi ja nõnda edasi. Kõigepealt on meie väärikus ja enesekindlus see, et saame väikese riigina aru enda rahvuslikest huvidest. Me peame vastama küsimusele, et kui teised riigid täidavad oma kollektiivseid kaitsekohustusi, siis kas meie oleme valmis neid täitma ja teistele appi minema? Meie eeldus peab olema, et me ise oma signaalidega ei tekita rahvusvahelises poleemikas paanilisi noote, millega psühholoogiliselt lammutame neid institutsioone. Meie eluline huvi on nende institutsioonide püsimine. Meie eluline huvi on enesestmõistetavalt see, et Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vaheline vastasseis, mis praegu on esile kerkinud, leiaks võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kahjudega lahenduse.
On selge, et see vastasseis on kerkinud nii intensiivseks, et sellel on oma mõjud ja pikaajaline tähendus. Ammugi veel ei tea me, kuhu see vastasseis edasi liigub, aga me peame juhinduma kiretult, kirurgi täpsusega sellest, mis on meie elulised rahvuslikud huvid, ja selle pinnalt langetama valikuid mitte tormakalt, vaid ratsionaalselt.
Vastasseis Gröönimaa teemal NATO, Euroopa partnerite ja USA vahel jätkub. Taani on palunud liitlasi Euroopas saata kaitseväelasi Gröönimaale seal korraldatud õppusele. Minu arust see Taani soov ei ole kuhugi kadunud. Mida Eesti selles olukorras peaks tegema? Kas valitsus peaks saatma Gröönimaale sõdureid?
Avalike allikate järgi on Eesti või vähemalt valitsusliikmed teatanud, et on vastanud sellele palvele jaatavalt. Siin on oluline korrigeerida, et tegemist ei ole NATO operatsiooniga, vaid NATO reeglistiku või raamistiku alusel toimuva operatsiooniga. Loomulikult oleme me väljendanud oma sisulist, nõudmisi tagasilükkavat ja Taanit toetavat hoiakut. Aga ma arvan, et me peame nägema, kuidas seda olukorda on ka Ameerika poolt kas siis tahtlikult või kommunikatiivselt kasutatud pingete ja vastasseisu üleskergitamiseks.
Kogu see tollide poleemika on ju alanud sellest, kas Donald Trump nägi või ei näinud Fox Newsist laupäeval seda helikopterit ja maha minevaid Saksa sõdureid, kes järgmisel päeval tegelikult sealt ka lahkusid. Siin on hästi oluline arutada meie regiooni partneritega, kuidas anda neid signaale nii, et neid ei interpreteeritaks valesti. Kõige loogilisem on tegelikult, et selline missioon toimuks NATO formaadis. Ma saan aru, et Taani on oma sõdureid sinna paigutanud, aga mulle näib, et avalikus ruumis on läinud segamini see, et küsimus ei ole ju nende sõdurite paigutamises Gröönimaa territooriumile selleks, et kaitsta seda Ameerika Ühendriikide sõjalise rünnaku eest.
Loomulikult võidakse sellist nii-öelda kuvandilist loogikat – miks need sõdurid sinna paigutatakse – kuidagi omistada ja kindlasti tuleb selliseid valesignaale maha võtta. Tõsiasi on see, et kui ma vaatan praegu NATO idatiiva riike, kes on pigem jälginud sündmuste kulgu, siis minu andmetel Leedu ei ole selle õppusega ühinenud ja ka Poola on teatanud, et ta ei ühine. Ma ei kritiseeri praegu valitsust, minu käsutuses ei ole informatsiooni, mis puudutab sõjalisi detaile. Aga ma ütlen, et kõigis nendes sammudes meil lasub eriline hoolsuskohustus, sest meie territooriumil paiknevad tänasel päeval Ameerika Ühendriikide sõdurid.
Ehk kui teie positsioon lihtsalt kokku võtta, siis see on, et paneme selle asja natukeseks pausile, räägime koos ameeriklastega läbi, miks me sinna Gröönimaale läheme ja kas me kõik oleme päri sellega?
Ei. Ma ei ütle, et Eesti paneb selle eraldi võetuna pausile, et küsimus on selles, kas Eesti osaleb seal või mitte, aga on mõistlik järele mõelda, sest sündmused on muutunud iga päevaga. Suurriikide juhid kohtuvad, arutatakse ja otsitakse mingisugust väljumisteed, mida pakkuda Ameerika Ühendriikidele sellest vastasseisust. Homme tuleb ülemkogu, arutatakse võimalikku heidutuslikku sammu Ameerika Ühendriikide tollidele. Siin ei tohi Eesti avalikus retoorikas anda rabedat vastupidist signaali, kui me oleme ühelt poolt öelnud, et oleme valmis sinna kaasuma. Mõistlik on nende sammude puhul hoolikalt järgi mõelda.
Ma eeldan, et valitsus tegi seda ja kindlasti ma kutsun valitsust sellele üles. Osad riigid meie piirkonnas on selle õppusega kaasunud, osad ei ole seda teinud oma motiividel. Loodan, et me suhtleme nende riikide esindajatega ja küllap on mõistlik taotleda, et selle missiooni puhul ei oleks kahemõttelisust. Oleks loogiline, et see on NATO missioon, mitte riikide eraldi operatsioon, mis tähendab, et kõik NATO liikmesriigid on andnud sellele oma õnnistuse. Praegu oli see, ma saan aru, planeerimisfaas.
Kuivõrd hästi te üldse aru saate, mida USA administratsioon täpsemalt soovib või mis on eesmärk? Mulle tundub, et Donald Trumpi kommunikatsioonitaktika on niisugune ambivalentsus – ta väga selgelt ei ütle just oma kõiki mõtteid välja.
Üks asi on see, et Euroopa riikide poolt ei ole niisugused nõudmised aktsepteeritavad, aga nõutus on suurriikide juhtidel praegu… Me vaatame härra Macroni avalikustatud SMS-i Donald Trumpile, kus ta küsis: “Mis on sinu kavatsus?” Et kas see on üheplaaniline ettekujutus, mis tundub olevat mitterealistlik? Riigid tõmbuvad instinktiivselt koomale ja väljendavad üksteisele solidaarsust, kui niisuguse nõudmise all tegutsetakse. Ammugi on ettekujutus, et Taani ühiskond oleks vabatahtlikult võimeline oma valitud esindajatele kujutamagi ette, et ta sellises olukorras mingi kaubatehingu Gröönimaaga teeb. See tundub kuidagi liiga lihtsustatud, impulsiivne käitumine. Kas selle taga on mingi muu tehingu tegemise soov või tähelepanu hajutamise katse mingitelt muudelt aktsioonidelt?
Paralleelselt toimuvad ju kogu maailma arengut puudutavad sündmused: pingete kuhjumine Süürias, Iraani kriis, Ameerika Ühendriikide aktsioonid Vene varilaevastiku suhtes. Me oleme teadmatuses. Me võime püstitada oletuslikke variante, aga kindlasti on kõige olulisem teha ehe pingutus – ja ma olen kindel, et Euroopa suurriikide juhid seda teevad – et saavutada dialoog Ameerika Ühendriikide juhiga, kus on võimalik mingilgi kujul tuvastada tegelikku kavatsust. Ja mis on väga oluline ka kahepoolsetes suhetes: kommunikeerida täieliku selgusega, et seal ei oleks valearusaama Euroopa riikide positsioonist.
Kas te olete Eesti populaarseima erakonna juhina ise juba kohtunud USA uue suursaadikuga Eestis, Roman Pipkoga?
Ei, ei ole veel.
Nii et teil isiklikult ei ole veel olnud võimalust temalt konkreetselt küsida, mis on Ameerika Ühendriikide huvid või mured seonduvalt Eestiga või meie piirkonnaga?
Ma olen kursis Eesti ametiisikute kohtumiste tulemustega ja esimeste visiitidega. Aga praegu on see kriis nii laia ulatusega, et see on kommunikeeritav pealinnade ja riikide liidrite tasemel. See informatsioon, mis on saatkondades, on formaalsete jutupunktide kordamine, mis on juba avalikus meediaruumis esile kerkinud. Me peame saama aru, et meiega seoses ei ole praegu spetsiifilist küsimust esile kerkinud, kuid meil on oht olla diplomaatilise konflikti kaasmõjuohver.
Diplomaatia suurriikide ja institutsioonide vahel ei peatu kunagi, see läheb edasi. Suurriigid, Euroopa riigid ja Ameerika Ühendriigid leiavad omale ühisosa. Aga siin on oluline meil mitte teha valekommunikatiivset sammu ja anda vale signaali, mida ei pruugi olla nii lihtne tagasi pöörata, kui meie samme valesti tõlgendatakse.
Kuivõrd hästi või halvasti on teie hinnangul peaminister Kristen Michal või välisminister Margus Tsahkna Eesti huvide kaitsmisega välismaal hakkama saanud? Kuivõrd hästi on nad maandanud seda ohtu, et Eestisse võiks jõuda see diplomaatilise konflikti kõrvalmõju?
Me oleme kuulnud valitsusjuhi ja välisministri retoorilisi seisukohti. Ma arvan, et meil on nendes väga tundlikes küsimustes oluline riigi ühtsus ja on oluline, et me oleksime väärikad ning, nagu ma ütlesin, 101 protsenti ratsionaalsed.
Kas valitsus on praegu 101 protsenti ratsionaalne?
Ma ei taha eraldi võetuna ühtegi üksiksammu kahtluse alla seada. Ka sellesama Gröönimaa juhtumi või õppuse puhul me näeme, et osad meie regiooni riigid on teinud ühe otsuse, osad on võtnud kaalumisaja. Minu käsutuses ei ole kirjalikku informatsiooni ettevalmistavate dokumentide kohta, millel need otsused rajanesid ja millised olid riskid. Meie eluline ülesanne on vältida vigu ja peame aru saama, milline on vea hind.
Kaja Kallas oli üsnagi kriitiline oma platvormilt, mis puudutas peaministri seisukohtade väljendamist. Ma eeldan, et ta on objektiivne, sest tema istub Ülemkogu koosolekutel samuti laua taga koos valitsusjuhtidega. Mul ei ole lisaks Kaja Kallase ekspertiisile täiendavat infot vahetult sündmuste pealtnägijatelt.
Kaja Kallase kohta saab samamoodi küsida: ta on nüüd aasta aega Euroopa välispoliitika juht olnud. On ta hästi hakkama saanud?
Tema seisukohad on praeguses olukorras olnud Eesti ühiskonnale arusaadavad. Kriitika Kallase ümber on see, et tal puudub diplomaadi jaoks vajalik… ta ei ole ju Euroopa Liidu välispoliitika juht alluvuslikus tähenduses, vaid esidiplomaat, kes peab leidma ühisosa väga erimeelsete riikidega. Ta on kohanud kriitikat, aga ma arvan, et kindlasti on meie huvides, et ta oleks oma ülesannetes edukas. See on laiemas vaates selgelt kõigi idatiiva ja sarnaselt mõtlevate riikide huvides.
Ma saan aru, et te olete oma vastustes diplomaatiline. Eesti valitsus peaks vältima vigu, aga samas te ei ütle, et seni oleks neid tehtud. Kaja Kallast on kritiseeritud, aga te ise isiklikult teda kritiseerima ei tõtta.
Ma võtan selle kriitika teadmiseks. Kriitika selle koha pealt, et ta on olnud impulsiivne et cetera, on esile toodud. Mis ma ikka oskan oma elukogemuse pinnalt öelda – kui suhtlemisprobleemid olid Kaja Kallasega, kui ta oli Eesti poliitikas, siis on küsimus, kui on suurusjärgu võrra suuremad ja keerulisemad probleemid. Inimene on ikka inimene. Ma soovin talle selles mõttes jõudu, küll talle kriitikuid jagub.
Kindlasti peab Eesti olema siin oma sõnumiga ja julgustama Euroopat panustama rohkem nii sõjalisse kaitsesse kui ka oma majanduslikku suutlikkusse. Euroopa olemuslik probleem on konkurentsivõime kukkumine ja see, et tema globaalsed ambitsioonid ei ole täna majandussüsteemi suutlikkusega kooskõlas.
Teine probleem puudutab seda, et kui me vaatame väga paljude riikide retoorikas dramaatilisi üleskutseid moodustada Euroopa armee, siis 2024., 2025. ja ka planeeritud 2026. aasta Euroopa riikide konsolideeritud kaitsekuludes näeme vaid 0,1–0,2-protsendilist kasvu SKP-st. Need on optilised nihked, mida ei anna võrreldagi, kui me kõneleme siin Balti riikide puhul suurtest hüpetest. Euroopa ressurss on rahaline ressurss, ta on ressursi võimendaja, ja siin ma näen tõsist küsimust. Ka Euroopa Liidu eelarveprojekt ei peegelda tegelikult seda täiendavat julgeoleku ja sõjalise kaitse vajadust ega olukorra defitsiiti. Ammugi ei võimalda Euroopa aluslepingud teha sisulisi investeeringuid reaalselt relvasüsteemidesse ja kaitsesse.
Ma näen siin väga tõsiseid probleeme. Euroopa peab ennast määratlema enesekindlamalt ja väljendama seda ka tegudes, ka rahvusvahelises konkurentsikeskkonnas. Eesti peab olema üks nendest riikidest, kes ütleb, et me ei tegele mingi plaanimajandusliku Euroopa eesmärgina dekarboniseerimisküsimustega, vaid me tegeleme prioriteedina kaitse ja Euroopa majandusliku mõjukusega.
Tegelikult, kui siin üldse peamistele välispoliitilistele tegelastele tiir peale teha, siis annaks küsida ka seda, kuidas te president Alar Karise välispoliitilise tegevusega rahul olete. See on ka tegelikult alles hiljutine uudis detsembrikuust, kus Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora astus president Alar Karise visiidi tõttu ametist tagasi. Väidetavalt jäid president Karisel diplomaadi soovitusel Kasahstanis välja ütlemata Eesti jaoks olulised sõnumid Ukraina toetamise kohta. Mis mõtteid see seik teis tekitas?
Kui riigi suursaadik lasti lahti, siis ma arvan, et see on ikkagi väga tõsine kaasus ja avalikkus ei ole seda veel sisuliselt läbi mõtestanud. Mulle näib – ja ma olen siin Alar Karisega ühte meelt – et pigem tuleb selle põhjuseid otsida Tallinnast. Tegemist oli ikkagi sisepoliitilise tähendusega juhtumiga. Mulle tundub, et ka tänane koalitsioon soovis pigem desarmeerida Alar Karist ametis jätkamise puhul, sest see poleemika pilv kerkis kuidagi liiga kiiresti ja liiga mitmest torust.
See ei mõjunud minu jaoks juhuslikult. On ehitatud üles osundus otsekui ametisoleva presidendi nõrkusele, et me vajame välispoliitika kompetentsiga uut presidenti. Ma ei tea, kas see on osutus peaministri suunal või mis selle kriitika põhikaasus on, aga ma ei kiirustaks siin presidendile suuri etteheiteid tegema.
Nii et president jäi natukene sisepoliitiliste hammasrataste vahele?
Jah. Vastasel juhul ei oleks see Eesti ühiskonnas sellisel moel võimendunud. Loomulikult vajame me välispoliitilise sõnumi edasiandmiseks, isiklike suhete resoluutsuse ja veenvuse mõttes enesekindlust. Aga see enesekindlus peab praegu nii segases ja tormises keskkonnas – kus on väga palju ettemääramatust ka liitlastevahelistes suhetes – rajanema väärikusel, ratsionaalsusel ja küpsusel.