Tartu linnapeaks kandideeriv ja varem nii haridus- kui ka kultuuriministri ametit pidanud Tõnis Lukas (Isamaa) kirjutas sotsiaalmeedias, et ministeeriumid tuleks taasühendada, nagu nad olid 1990-ndatel. Ideel oli nii pooldajaid kui ka vastaseid.
“Kultuuriinimesed on seni arvanud, et Eestis on kultuuriministeeriumi vaja, et nende vajadused ja mured ei jääks tähelepanuta. Kui temast enam kultuuritöötajate palgaprobleemi lahendamisel abi pole, tekkib küsimus – milleks eraldi ministeerium oma ülalpidamiskuludega,” arutles Lukas postituses.
“ERSO muusikud on vähemalt 20 aastat oma eriala tipptasemel õppinud ja on suure koormusega töötavad rahvusvahelisel tasemel interpreedid. Netopalk 1300 eurot. Kultuuriministeeriumi ühendamisel haridus- ja teadusministeeriumiga saaks kokkuhoidu kindlasti, sest dubleerivaid tegevusi kahel ministeeriumil on. Võtame kasvõi mahukas lõimumispoliitika, aga leiab ka muud,” jätkas poliitik.
Haridusminister Kristina Kallas (Eesti 200) on Lukasega ühel nõul.
“Olen ka varem öelnud, et kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi kokkuviimine ei ole sugugi halb mõte. Meil on tõesti väga palju kattuvaid valdkondi, kus me paralleelselt rahastame süsteemi,” lausus Kallas ERR-ile.
Näiteks tõi Kallas täiskasvanute eesti keele õppe. “Poliitiline vastutus valitsuse seaduse järgi on justkui haridusministeeriumil, aga suur osa eelarvest ja tegevustest asuvad kultuuriministeeriumis. Ja teame, et täiskasvanute eesti keele õpe ei ole väga tõhus olnud. Ta oleks oluliselt tõhusam, kui see tegevus oleks koordineeritud ühe ministeeriumi alt ja ka vastutus oleks ühes kohas,” rääkis Kallas.
Teine valdkond, kus ministeeriumitel on Kallase sõnul paralleeltegevused, on huviharidus.
“Ministeeriumite liitmisest võidaksid need valdkonnad kindlasti. Küll aga ei näe ma, et meil piisaks ühest ministrist. Meil on teisigi olukordi, kus on üks ministeerium, üks aparaat, aga on kaks ministrit. Üks vastutaks hariduse ja võib-olla üldhariduse ja kultuurivaldkonna eest ja teine näiteks kõrghariduse ja teaduse eest,” selgitas Kallas.
“Valitsuse tööplaani kava vaadates ma ei näe seda, et nüüd lähima aasta jooksul seda suurt ümberkorraldust tegema hakkaksime, aga see on asi, mida peaks ühiskonnas arutama ja analüüsima,” lisas minister.
Plaanil on ka vastaseid, kes peavad ühendamist ebavajalikuks.
Endine haridusminister ja pikaaegne haridusjuht Jaak Aaviksoo ütles, et ministeeriumite liitmine ei ole kindlasti ei hariduspoliitika ega kultuuripoliitika peamine probleem.
“See pole isegi mitte esimese 10 probleemi hulgas. Loota, et sealt saaks lahendusi põletavatele probleemidele, mis on kultuuripoliitikas ja hariduspoliitikas, ei tasu loota. Energia kulutamine sellele arutelule viiks tähelepanu kõrvale tõsistest probleemidest mõlemas ministeeriumis,” lausus Aaviksoo.
Lõimumise edendamisel oleks tihedam koostöö kindlasti vajalik, nõustus Aaviksoo.
“Kõige suurem poliitiline muutus ehk üleminek täielikult eestikeelsele üldharidusele, on nii suur muutus, mida peaks ja saaks paremini teha, kui kultuuriministeerium, haridusministeerium ja ka teised ministeeriumid, nagu sotsiaalministeerium, koos töötaksid,” lausus Alliksoo.
Kui 1. jaanuaril 1996 kultuuri- ja haridusministeerium lahutati, sai kultuuriminister Jaak Allikust.
Lukase postituse all kritiseerib Allik ministeeriumite kokkuviimist teravalt.
“Huvitav, et olles olnud mõlemas ametis, ajab Tõnis ikka seda rumalat jura – kultuuriministeeriumid on eraldi pea kõigis Euroopa riikides, kultuur haridusministeeriumi ühe osakonnana jääb ilma igasugusest riiklikust huvist ja kaitsest,” sõnas Allik.
Kultuuriministeerium on viimastel päevadel olnud avalikkuse huviorbiidis oma väheneva eelarve ja kultuuritöötajate väikeste palkadega.