Eelmisel nädalal pakkus Eestis vahest kõige enam nalja- ja meemimaterjali Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Kaja Kallase tsitaat, mille lihtsustatud sõnum oli: olukord on nii halb, et on aeg jooma hakata. Ehkki pealiskaudne ja skandaalimaiguline, väärivad see ütlus ning selle ajakirjanduslik kajastus lähemat analüüsi.

Vaatame alustuseks, millest rääkis see Politico artikkel, mis selle tsitaadi rambivalgusesse tõstis. Olgu kohe öeldud, et artikli fookus ja ongi ainult sellel tsitaadil.

Kaja Kallase öeldu annab edasi järgnev tekstilõik: „Kallas ütles Euroopa Parlamendi poliitiliste fraktsioonide juhtidele, et kuigi ta eriti ei joo, võib maailma praeguste sündmuste tõttu nüüd olla aeg seda tegema hakata, ütlesid kaks ruumis viibinud inimest.“

See lause toimib ainult siis, kui vastuvõtjad – olgu nad ruumis viibijad või artikli lugejad – mõistavad, et tegu on iroonilise liialdusega. „Jooma hakkamine“ ei tähenda sõnasõnalist üleskutset hakata alkoholi tarbima. See on idiomaatiline väljend stressi, absurdi ja pingete kohta.

Kaja Kallase kasutatud idioom kuulub selgelt ingliskeelsesse kultuuriruumi. Selle ülekandmisel eesti keelde oleks pidanud a) selgitama selle tähendusvälja inglise keeles või b) tõlkima selle eestikeelsesse vastesse. Eestikeelne vaste võinuks olla näiteks „Olukord on selline, et enam ei tea, kas nutta või naerda“.

Eestikeelne vaste võinuks olla näiteks „Olukord on selline, et enam ei tea, kas nutta või naerda“.

Ilma kaht eelmainitud punkti arvestamata läheb algne mõte kaotsi ja mõte teiseneb. Seepärast võiksime vaadata, kuidas Eesti ajakirjandusväljaanded seda Politico uudist vahendasid.

Postimees avaldas Politico artiklile tugineva refereeringu juba sama päeva õhtul. Järgmise päeva hommikul kell 7 äratasid lugejaid selle teemaga ERR-i veeb ja Õhtuleht. Tunnike hiljem refereeris sama artiklit Delfi. Äripäev ei kajastanud seda uudisena, vaid kasutas seda detailina oma juhtkirjas.

Vaatame nüüd kõigi eelmainitud väljaannete puhul vahendamise mustrit, raamistust ja idioomi vahendamist.

Muster: peaaegu üks ühele refereerimine

Postimehe, ERR-i, Õhtulehe ja Delfi artikli esimeses lauses või kohe alguses on nimetatud infoallikas, näiteks „vahendab Politico“, „kirjutab Politico“, „Politico teatel“. See tähendab, et lugejaile antakse signaal: tegu on refereeringuga ehk vahendatud infoga, mitte kohaliku reporteritööga.

Kõik neli väljaannet järgivad Politico loo ülesehitust ja faktivalikut peaaegu üks ühele. Kirjeldatakse sama situatsiooni ehk Euroopa Parlamendi fraktsioonijuhtide kohtumist, kus poliitikud soovisid üksteisele head uut aastat ning Kaja Kallas alustas oma sõnavõttu selle idioomiga, rakendades kuiva poliithuumorit – Euroopas omane intelligentsele poliitkultuurile.

Oluline on öelda, et kõik Eesti väljaanded viitavad Politico märgitule, et seda rääkis kaks kohalviibinut. Selle puhul on oluline esile tõsta, et tegu ei ole ajakirjaniku reporteritööga kohapealt, vaid vahendatud informatsiooniga. Seega, keegi vahendajatest ega ka meie lugejatena ei tea, mida Kaja Kallas ja millises kontekstis täpselt ütles.

Kontekstiks annavad siiski kõik väljaanded, et märkus puudutas praegust rahvusvahelise poliitika olukorda: Gröönimaa-USA kohtumise ajastust ning konflikte ja rahutusi Iraanis, Ukrainas, Gazas ja Venezuelas.

Suurim erinevus tuleb esile Äripäevast, mis on infot vahendanud oma juhtkirjas ehk arvamusloo, mitte uudisena. Äripäev ei vahenda, vaid kasutab tsitaati ankruna.

Äripäeva juhtkiri ei rekonstrueeri Politico teksti, vaid võtab „jooma hakkamise“ motiivi retooriliseks konksuks ning liigub edasi oma argumentatsiooni juurde, mis puudutab seda, mida tuleks Euroopal teha USA avaliku arvamuse ja kongressi mõjutamiseks. See on pigem „tsitaadi instrumentaliseerimine“ kui refereerimine.

Raamistus: mis jääb pildile ja mis pildilt välja?

Raamistus ajakirjanduslikus tekstis tähendab seda, millise vaatenurga kaudu autor lugu lugejale jutustab. Sama sündmust saab esitada näiteks probleemi, nalja, konflikti, skandaali, otsuse, seisukoha või muu säärasena.

Politico raamib juhtumit kui kulissidetagust inimlikku nalja, mis on seotud asjade seisuga maailmas ja geopoliitilise surve kasvuga („good moment to start drinking“, „cracked the joke“). Raam on persoonil ja geopoliitilisel pingel. Artikli pealkiri kasutab seda ära klõpsumagnetina.

Postimehe pealkirja ja juhtlõigu sõnastus rõhutavad põhjusena „maailma hädade tõttu“, mis Kallase „sõnul“ annab põhjuse joomiseks. Artikli raam on Kaja Kallase tsitaat kui seisukoht.

ERR lisab kohe artikli algusesse sõna „naljatamisi“, mis raamib uudise rohkem huumorina pingete taustal. See leevendab skandaalipotentsiaali. Artikli raam on naljal ja iroonial selle kontekstis.

Õhtuleht hoiab artiklis sama struktuuri, mis Postimeeski, kuid lisab kõnekeelsust. Näiteks kasutab Õhtuleht sõna „napsisõber“ ja emotsiooni. Artikli raam on inimlikul ja koloriitsel tsitaadil.

Delfi raamib üsna lühidalt ja n-ö sirge uudise võtmes. Tekstis on kärbitud Politico geopoliitiliste probleemide loetelu. Raam on tsitaadil ja minimaalsel konteksti andmisel.

Äripäev kasutab tsitaati metafoorse märgina „jama majas“ ja ehitab selle peale strateegilise soovituse. Juhtkirja raam on soovitusel: enne kui paanikasse läheme, tegutseme. Samas lisab juhtkiri tugevalt hinnangulist ja polariseerivat keelt („tuumanupuga psühhopaat“), mis muudab loo tonaalsuse hoopis teistsuguseks kui teistel.

See on siiski ka õigustatud, kuivõrd tegemist on arvamusvaldkonda kuuluva subjektiivse tekstiga, mitte uudisega, mis eeldab objektiivsust ja neutraalsust.

Idioomi tähendus nihkus pudelisse

Kõigi kuue, iseäranis viie eestikeelse loo puhul saab öelda, et tsitaadi ehk konkreetse idioomi tähendust eraldi ei selgitata, mistõttu tekib esialgu väljendatu ja tõlkes vahendatu vahel tähendusnihe.

Kõik vahenduslood tõlgivad väljendi „start drinking / hit the bottle“ sisuliselt „jooma hakkamiseks / alkoholitarvitajaks“ ning jätavad lugeja järeldama, et tegu on nalja või liialdusega.

ERR eristub kõige enam pragmaatilise selgitusega. ERR-i artiklis on lisatud sõna „naljatamisi“ ning selgitus, et tegemist oli „naljaga fraktsioonijuhtide kohtumisel“. See on eestikeelses kajastuses üsna ainus koht, kus lugejale antakse tõlgendamiseks juhis mitte võtta öeldut sõna-sõnalt.

Äripäev teeb idioomi n-ö enda omaks ja pöörab selle uude tähendusse. Mõnes mõttes annab Äripäev ridade vahele kirjutatuna (taas idiomaatiline väljend, muide) edasi konteksti ning eeldab, et arukas lugeja saab sellest aru. Juhtkiri kasutab väljendit „enne kui jooma kukume“ metafoorina „allaandmise/paanikareaktsiooni“ kohta. Siiski, see on juba eestikeelses tekstis uuesti loodud kujund, mitte otsene selgitus algse ingliskeelse idioomi kohta.

Postimees ja Õhtuleht annavad konteksti, aga mitte idioomi võtit. Need artiklid vahendavad Politico situatsioonilist konteksti (uusaastasoovid, „oleng pole rõõmus“, geopoliitilised pinged), kuid ei ütle selgelt, et „joomine“ on ingliskeelses poliitkõnes sageli idiomaatiline stressi-liialdus, mitte päris üleskutse.

Delfi tekstis on vähem n-ö puhvreid ehk selgitust naljatooni kohta ja lühem geopoliitilise konteksti raamistus. See kõik suurendab võimalust, et lugeja jääb kinni ainult sõnumisse „peaks jooma hakkama“.

Mida sellest järeldada?

Kaja Kallase ühe tsitaadi põhjal tekkinud uudis on mõnes mõttes näide (veebi)ajakirjanduse praktikast, kus persooni ja tsitaadi raami tõttu saab paarist sõnast uudis, mis peale kõige läheb refereerimise ehk vahendamise tõttu tõlkes nihkesse.

Selle juhtumi põhijoon on, et ingliskeelne idiomaatiline ning irooniline remark liigub Eesti meediasse peamiselt „tsitaadi“ kujul. Sealjuures selgitus, miks see on nali, kuidas see inglise keeles toimib ja mida see kultuuriliselt tähendab, jääb enamasti lahtiseks.

Tulemus on see, et uudiseks saab ennekõike tsitaat, mis on jutustatav, pealkirjastatav, võimalikult viraalne, ja mitte seepärast, et see kannaks sisulist infot välispoliitika kohta.

Ajakirjanikud võiksid olla palju julgemad selgitama sääraste lugude puhul öeldu ja väljendi konteksti.

Ajakirjanikud, ka uudistetoimetajad, võiksid olla palju julgemad sääraste kahemõtteliste või idiomaatilistele tsitaatidele üles ehitatud lugude puhul selgitama öeldu ja väljendi konteksti. Lisainfot võib vabalt panna ka uudiste teksti, ilma et see rikuks põhimõtet, mille järgi autor ehk ajakirjanik ei tohi panna lukku oma subjektiivset hinnangut.

Õigupoolest võiksid ajakirjanikud üldse rohkem küsida, kas ja kui palju on vaja lugusid, kus tsitaat ise ongi lugu.

Kuna seda praktikat on viimasel kümnendil artiklite kirjutamisse sugenenud ülemäära palju, kasutavad iseäranis poliitikud seda osavalt ära, pildudes järjest reljeefsemaid tsitaate, mis isegi pole intelligentsed idioomid, vaid lihtsalt lapsused ja labasused – kas kõik see on tõesti uudisväärtuslik?

Euroopas on intelligentse poliitkultuuri osa alati olnud ka keeleliselt rikas väljendus, mille juurde kuulub näiteks oskus kasutada metafoore, fraseologisme või konnotatsioone ja poeetikavõtteid. Seda ei tasu segi ajada lihtsalt reljeefse tsitaadiloopimisega.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (263)