Riigikontrolli raportis toodi välja, et riigil on varusid märgatavalt vähem ja nende arvestust tehakse teistsuguse mõõdupuuga kui seni arvatud. Uudise valguses on saanud ka selgeks, et levinud on valearusaam, justkui oleks kriisiaja toit meid juba ladudes ootamas. Reaalne olukord on sellest väga kaugel, kirjutab Priit Dreimann.
Eestis peab kriisi korral elanike piisava toidu-, ravimi- ja kütusevaru tagama Eesti varude keskus (EVK). See tähendab, et nemad koguvad, haldavad ja vajadusel jagavad inimestele seda, mida hakkama saamiseks tarvis on.
Värske audit näitab, et arusaam selle kohta, kuidas see süsteem praktikas töötab, on üsnagi vildakas. Eriti selles osas, mis puudutab toidujulgeolekut ja toiduvarude tagamist. Nagu ütles EVK juhatuse liige Priit Ploompuu Vikerraadiole antud intervjuus, pole EVK-l võimalik hoiustada piisavalt suurt valmistoiduvaru, sest teatud aja möödudes läheb toit lihtsalt riknema.
Küll aga on paljudel jätkuvalt ettekujutus justkui oleks riigil kuskil suured laod, mis on täis erinevaid toiduaineid: alates porganditest kuni hakklihani ja mida kõigile inimestele kriisiolukorras jagama hakatakse. Sellist ladu tegelikkuses ei ole.
Reaalsuses toidujulgeoleku tagamine lihtsalt nii ei käi. Kui teatud toorained ja valmistoidud säilivad mitu kuud, siis on selge, et suur osa igapäevasest toidust, näiteks värske liha või piim, just ülemäära kaua riiulil seistes söödav ei püsi.
Kriisiolukorras teatud toitu ei jätku
Tegelikult tähendabki piisav varude omamine seda, et suudame kriisihetkel iseseisvalt piisavalt toota. Meil peab selle jaoks olema võimekus. Aga juba praegu on teatud toidugruppide puhul ette näha tootmisraskusi, mis on tingitud nii loomade seas levivatest haigustest kui ka riigipoolsete investeeringute puudumisest.
Näiteks on sealiha tootmismahud viimase aasta jooksul märgatavalt vähenenud, kuigi nõudlus selle järele on kasvanud. Tootmislanguse taga on sigade Aafrika katk (SAK), mis jätkuvalt levib ning mille tõttu on sealiha isevarustatus langenud 72 protsendilt ligikaudu 50 protsendile. Kuigi katku mõju on olnud laastav, pole riik senini välja pakkunud tõsiseltvõetavat tegevusplaani, kuidas katku mõjude ja ennetustööga tegeleda ning tootmisvõimekus taastada.
“Jääb arusaamatuks, mida riik ootab, sest tõsiselt tegutsema oleks pidanud hakkama juba eelmisel suvel.”
Lihatootjad on olukorras, kus tootmine toimub võimekuse piiril ning teiste riikidega kaubavahetuse katkemise korral variseks isevarustatus kiiresti kokku. Muuseas, kuue kuu pärast on taas suvi käes ja SAK-i levik saab uue hoo sisse. Jääb arusaamatuks, mida riik ootab, sest tõsiselt tegutsema oleks pidanud hakkama juba eelmisel suvel. Kuigi öeldakse, et vigadest õpitakse, ei ole praegusel juhul seda kahjuks näha.
Eriti kriitiliseks muudab olukorra see, et meiesugused suured toidutootjad on ka elutähtsa teenuse osutajad. See tähendab, et kriisiolukorras on meie kohustus tagada järjepidev varustatus toiduainetega. Selle kohustuse on meile pannud riik ise.
Tuleb arvestada, et Eestis võib kriisiolukorras tekkida saartalitus ehk me ei saa sõltuda enam ühestki teisest riigist ning peame olemasolevate ressursside juures ise ära majandama. Kui sealiha puhul näeme, et suudame seda teha veel poole tarbimisvajaduse juures, siis linnuliha puhul on stsenaarium palju mustem.
Eesti vajab hädasti kohalikku haudejaama
Kohaliku broilerikasvatuse suurim risk on tõsiasi, et Eestis pole ühtegi haudejaama. See tähendab, et kõik Eestis kasvatatavad kanad on siia tibudena imporditud. Kui piirid peaksid aga kinni minema, nii et kaubad enam vabalt ei liigu, poleks meil mõne aja möödudes enam üldse kanaliha.
Haudejaam on midagi, mille olulisus on ilmselge, ent samas on tegu ka millegagi, mis eeldab niivõrd mahukaid investeeringuid, et ükski eraettevõte ei suuda seda majanduskaalutlustel ise üksi rajada. Haudejaama rajamine on toidujulgeoleku tagamisel elementaarse tähtsusega, kuid see on põllumajandus- ja regionaalpoliitika rägastikus ministeeriumi prioriteetides tagaplaanile vajunud.
Haudejaama teema kõrval ei saa ka unustada, et lisaks tulevikku vaatavatele väljakutsetele kimbutavad murekohad linnuliha tootmist juba nüüd. Paljud kodumaised tootjad hoiavad juba praegu ringi möllava linnugripi foonis hinge kinni ja loodavad, et selle mõju poleks niivõrd suur kui SAK-i puhul. Kuigi linnuliha tootmistsükkel on sealihaga võrreldes lühem, ei maksaks gripi negatiivseid mõjusid alahinnata.
Pidades silmas kriisiaja vajadusi, on riigi ja eraettevõtete ühised pingutused kriitilise tähtsusega. On levinud ütlus, et investeeringu tegemiseks oli parim aeg eile. Kuna riik ise toitu ei tooda, on oluline tagada, et kõige mustema stsenaariumi korral oleks siinsetel suurtootjatel võimalik oma kohustusi reaalselt täita. Praegu seda tagatud ei ole.
Kuigi oleme ühes teiste elutähtsat teenust osutavate ettevõtetega palju kindlustundesse investeerinud, siis ei saa reaalne varustuskindlus piirneda üksnes erasektori pingutusega. Oluline on ka riigi panus, näiteks nii SAK-i kahjujuhtumite tempokal menetlemisel, sellega seonduva täpse tegevusplaani väljatöötamisel ja realiseerimisel kui ka taastootmisvõimekusse (ehk näiteks haudejaama) investeerides. Sest toidujulgeolek ei saa kunagi olla vaid ühepoole pingutus: see on jagatud vastutus, millega panustame ühtlasi Eesti inimeste kindlustundesse ja meie riigi toimimisvõimekusse.