Kalurid ei karda arutelusid ega isegi kärpeid, kui need on põhjendatud ja arusaadavad. Aga kui tugineda aegunud andmetele, siis pole tegemist teaduse, vaid bürokraatliku jõudemonstratsiooniga, kirjutab Mihkel Kärg.
Viimastel nädalatel on korduvalt viidatud ühele ja samale teadussoovitusele, mille najal plaanitakse kärpida rannakalanduse püügivõimalusi kuni 80 protsenti. Paraku on selle soovituse taga rohkem teatrit kui tegelikku teadust.
Teadussoovituse varjus tehtav poliitika
Isegi raport, millele regionaal- ja põllumajandusministeerium toetub, tunnistab, et reaalne püügikoormus on juba praegu langenud tasemele, mida paarkümmend aastat tagasi soovitati. Teisisõnu on turu ja kalurite enda kohandumise tõttu olukord ise jõudnud sinna, kuhu teadlased kunagi suunasid. Küsimus on seega lihtne: miks korraldada nüüd etendus, kus püütakse jõuga kärpida midagi, mida elu on juba ise vähendanud?
Kui ministeerium on 30 aastat tegevusetult pealt vaadanud ja nüüd astub hilinenult lavale, on raske seda nimetada targaks juhtimiseks. Seda enam, et kärped destabiliseerivad sektorit ja vähendavad püügiosakute väärtust ettearvamatult.
Raportis on juttu suurest püügivõimsusest, mida tuleb kärpida. Aga see “suurus” on teoreetiline, tabelites seisev potentsiaal, mitte päriselu. Keskmine püügivahendite kasutus on alla 30 protsendi. See tähendab, et kärpida püütakse mitte reaalselt kasutatavat survet, vaid paberil seisvat õigust.
Veelgi olulisem on, et värskeid biomassi hinnanguid pole tehtud 1990. aastatest peale. Raport tugineb 2019. aastani kogutud andmete põhjal arvutatud indeksitele, mitte värsketele mõõtmistele. Sellise puuduliku aluse pealt drastilisi kärpeid teha on küsitav.
Üks hinne nullib kõik
Soome lahe kriitiline hinnang tuli sellest, et üks indikaator, WPUE ehk saagi biomass ühiku kohta, oli kriitiliselt madal. See langetas kogu ala koondhinnangu põhja. Tegemist ei olnud kõigi näitajate kokkukukkumisega, vaid ühe biomassiindikaatori nõrkusega.
Ministeeriumi jutud, et “Soome laht on tervikuna katastroofis”, põhinevad seega ühe näitaja karilkäigul. See on sama, kui ühel kooliõpilasel on tunnistusel üks 2, siis kuulutatakse kogu klass läbikukkunuks. Sellist lähenemist ei saa pidada tõsiseltvõetavaks.
Veelgi segasem on eesmärk. Keegi pole suutnud vastata:
- Kas edu mõõdetakse selles, et järgmisel aastal tehakse Pärnus viis protsenti vähem püügireise?
- Või et kogu püütud saak peab olema viis protsenti väiksem?
Kui räägitakse püütud tonnidest, siis on pilt moonutatud. 85 protsenti rannapüügi tonnaažist moodustab räim, mis on juba rangelt kvoodi all ja ei tohiks üldse olla selles arvestuses sees. Kui võtta kõrvale räim, tint ja ümarmudil (mida tegelikult peaks püüdma rohkem, et tasakaalustada ökosüsteemi), siis jääb alles vaid vähem, kui viis protsenti kogu püütud kalast, näiteks Pärnu lahes umbes 360 tonni.
Ükskõik kui agressiivselt me seda vähendame, üldnumbrid ei muutu märkimisväärselt. Seega on plaani eesmärk juba eos määratud läbi kukkuma.
Kokkuvõte
Kalurid ei karda arutelusid ega isegi kärpeid, kui need on põhjendatud ja arusaadavad. Aga kui tugineda aegunud andmetele, võtta ühe näitaja põhjal kogu ala “kõlbmatuks” ja kärpida teoreetilist paberil olevat võimsust, mille on elu ise juba alla toonud, siis pole tegemist teaduse, vaid bürokraatliku jõudemonstratsiooniga.
Rannakalandus vajab ausust ja läbipaistvust, mitte etendust, kus laval mängitakse katastroofi, mida tegelikkus ei kinnita.