Seejärel saatis ka kultuuriministeerium vastuse justiits- ja digiministeeriumile, milles lubati eelnõu kooskõlastada, kui kirjas esitatud märkused võetakse arvesse ja autori õigus teost muuta jääb isiklike õiguste alla.
„Kultuuriministeerium kooskõlastab autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu seega järgmiste märkuste arvestamisel,“ oli kirjas minister Heidy Purga allkirjastatud vastuses kolleegidele justiits- ja digiministeeriumis.
Kultuuriministeeriumi märkused:
„Kuigi on ka teistsuguseid näiteid (nt muusikatööstus), on mitmete loomevaldkondade seisukohalt probleemne, kui autori õigus teost muuta liigub tulevikus isiklike õiguste alt varaliste õiguste paketti. Autori roll, sisuline vastutus ja nt teose kultuuriline mõõde ei oma küll osade kollektiivsete ja tehniliste protsesside intellektuaalomandi puhul tähtsust, aga see on samas keskse mõjuga kultuuri toimimisele valdkondades, mille keskmeks on autorite looming ja teoste terviklikkus.
Et kaitsta loomevaldkondade loojate võõrandamatut õigust oma loomingule, tuleks veel kord kaaluda nii autorite isiklike õiguste kataloogi (AutÕS § 12) kui ka esitajate isiklike õiguste kataloogi (AutÕS § 66) muutmata jätmist ning vajadusel viia kollektiivse intellektuaalomandi põhiste sektorite osas sisse erisus. Planeeritud muutused on meie hinnangul osade loomevaldkondade seisukohalt vastuolus autori võõrandamatu õigusega teose puutumatusele.
Autorist võõrandamatu isiklik õigus teose puutumatusele (sh õigus teha teoses muudatusi ja lisada sellele lisasid) kaitseb teose loomise protsessi ning hiljem seda, kuidas teos kultuuriruumis eksisteerib, tagades kultuurilise väärtuse ja loomevabaduse, mida peab riik põhiseaduslikult tagama.
Autoriõiguse seaduse § 4 lg 4 kohaselt tekib autoril õigus ka teose loomise vaheetappide resultaatidele. Teose loomine on pikk ja töömahukas protsess, mis võib teatud juhtudel kesta aastaid, mil autor loob erinevaid vaheetappide resultaate, mis kõik on sisuliselt ja kunstiliselt olulised, et saaks tekkida tervikteos. Kirjeldatud protsesside puhul on enamasti tegemist individuaalse loominguga, mis tähendab aga, et üksikisikust autor on võimalike lepingupartnerite suhtes läbirääkijana nõrgemas positsioonis oma õiguste kaitsel, tal võivad puududa ressursid ja oskused oma õiguste kaitseks. Näiteks arhitektuuri ja disaini valdkonna puhul on see probleemistik aktuaalne ka kollektiivse loomingu puhul. Seadusandja peab selliste olukordade vältimiseks pakkuma lahendused, mis autoreid kaitseks.
Kui teose tellija saab sekkuda läbi varalise õiguse teose loomise protsessi ning hakata määrama, milline tervikteos luuakse ning millised peavad olema autori loomingulised otsused, siis ei saa enam rääkida loomevabadusest – autori loodud kunstist ja kultuurist –, vaid käibe-esemete tootmisest. See aga ei ole autoriõiguse ega ka kultuuri eesmärk ning taoline lähenemine seab otseselt ohtu vaba ja kultuuriliselt tähendusliku loomingu.
Plaanitavad muudatused peaksid arvestama kõigi loominguliste valdkondade autoritega, lähtudes autoriõiguse seaduse kesksest eesmärgist ja autoriõigusest kui ühest põhiõigusest. Praegune eelnõu ei ole meie hinnangul kooskõlas kõigi loomevaldkondade autorite õiguste ja huvidega. Palume jätta eelnõus nii autorite isiklike õiguste kataloog (AutÕS § 12) kui ka esitajate isiklike õiguste kataloog (AutÕS § 66) muutmata ning leida võimalus sektoripõhiste erisuste loomiseks eelnõu seletuskirjas kirjeldatud probleemide lahendamiseks.“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (1)