Saksofonist Villu Veski rääkis saates “Heli nälg”, et tema muusikutee algas direktori kabinetti kutsumisest, kui ta käis 2. klassis. Pikki aastaid saksofoni õpetajana töötanud Veski sõnul tunneb ta kaasasündinud talendi kohe ära, sest muusikuks saamise vajadus peab tulema seestpoolt, mitte vanemate tungivast soovist.
“Olime 2. klassi poisid Muhumaa Hellamaa algkoolis, kui direktor kutsus minu koos pinginaaber Ants Oidekiviga järsku oma kabinetti. Jalg värises, et mis me nüüd siis halba oleme teinud, aga direktori kabinetis oli kušeti peal kaks klarnetit ja direktor küsis me käest, kas me tahaksime õppida seda pilli mängima,” meenutas saksofonist Villu Veski oma esimest kokkupuudet päris pilliga. “Me olime muidugi kohe nõus, ja nii mu muusikukarjäär alguse sai.”
Vello Tikerpalu juhatas koolis toona väikest estraadiorkestrit, kus olid veel akordionid, kontrabass ning Veski ja Oidekivi lisandusid siis orkestrisse klarnetimängijatena. “Me ei läinud muusikakooli, vaid hakkasime kohe selles orkestris lugusid mängima.”
Esimene kontsert klarnetimängijana oli Veskil Pädaste mõisas, kus toona oli eakate kodu. “Lastele anti võimalus seal üles astuda. 1969. aastal oli minu debüüt rahva ees palaga “Ootamatud sõnad”,” muheles muusik.
Veski emapoolne vanaisa olevat olnud pulma pillimees ja ema laulis nii nais- kui ka segaansamblis. “Minu isa muusikaga ei tegelenud.”
Veskil on siiani meeles, kui ta 1. klassi lapsena nägi televiisorist esimest korda džässkontserti, kus esines Ella Fitzgeraldi, Louis Armstrongi ja Oscar Petersoni Trio. “See oli muusika, millesse ma armusin.”
Raadiol on Veski sõnul tema elus olnud väga suur roll. “Ma isegi salvestasin “Kesköömosaiigi” saateid, mida juhtis Helgi Erilaid,” meenutas Veski.
“Meie koolis oli selline komme, et kui olid aktused, siis sellel peol alati ka tantsiti, ja meie mängisime seal tantsuks koolibändiga, kuhu kuulusin mina, Ants Oidekivi ja Andres Mölder. Mina mängisin seal kas kontrabassi või trumme, seal me panime puhkpillid kõrvale. Koolipeole järgneval päeval tantsiti koolis vahetundide ajal ka. Ringiratast jalutamise asemel tantsiti. Seal saime kõvasti pillimängimise praktikat,” meenutas Veski. “Saksofon tuli mu ellu juba algkooli orkestris mängimise ajal.”
Keskkoolis tegutsevas koolibändis Sticks mängis Veski soolokitarri. “Teised laulsid ka, aga mina laulda ei osanud.”
Keskkooli ajal moodustati kohaliku kolhoosi juurde varietee, kus esines bänd, kus mängisid täiskasvanud muusikud ning õpilastest ka Veski ja Oidekivi. “Meid kutsuti sinna ansamblisse ja sealt saime ka esimese palga muusikutöö eest. Mäletan, et minu kõige esimene honorar oli kaheksa rubla.” muheles Veski. “Meil olid seal ka mõned soolonumbrid.”
Saksofoni õpetama sattus Veski päris noorelt, olles konservatooriumi teise kursuse üliõpilane. “18 aastat töötasin Otsa koolis pilliõpetajana. Esimesed kaks õpilast olid Virgo Veldi ja Raivo Tafenau ning viimane õpilane oli Maria Faust, teised kõik jäid nende vahele. Enamus suurepäraseid saksofonimängijaid on omal ajal minu juures tunnis käinud.”
Veski on töötanud ka kultuurikorralduse valdkonnas. “Seitse aastat olin Kuressaare kultuuriosakonna juhataja ja hiljem olin Viimsi valla kultuuriosakonna juhataja.”
Veski tõdes, et paari sekundiga ütleb õpilase puhul ära, kas tal on lavalist karismat ja artistlikkust. “Kaasasündinud talendi tunned kohe ära. Muusikuks saamise vajadus peab tulema seestpoolt. Paljusid panevad muusikat õppima vanemad, aga kui süda ei kutsu, siis sinust muusikut ei saa. Minu süda kutsus.”