Loomingu Raamatukogus ilmus Triin Soometsa luulekogu “Jäälind”, mis kõneleb lähisuhtevägivallast ning visandab ühel või teisel moel meeste ebaadekvaatse käitumise all kannatanud Eesti naiste portreid. Avaldame teosest lühikese katkendi.

Sõidab läbi Eesti

sigaretiga käsi aknast väljas
punane kontsaga king raskelt pedaalil
ette jäävad
Vägivalla Ükskõikse Reedu Hirmu Teisepoole
Vereküla Väevõimu Kergeusu Kõrkuse Poodu
Vaikuse Kilju Noatera Palati Vooliku
Killu Oavarre Võlla Lambanaha Rihma
Masenduse Annavõta Karju Rusika Peetuse
Põhjuse Tagajärje Kurjasilma Lõikehaava Kõhu
Hullumaja Tableti Kanüüli Raami Hüppe
Unenäo Lahase Kooma Kateetri Matuse
Öökülma Löövere Perekonna Perepea Keretäie
Kotisuu Nutujõe Kukla Näpistuse Tutistuse
Värdja Abituse Ebaküla Ringiratta Ületöö
Rõõmu Karistuse Kahjurõõmu Tühjajutu Tünga
jääb piiril seisma
kustutab sigareti

Linda

Kohe algusest peale, kui mul päevad hakkasid, olin lastetu naine
15-aastaselt vägistas mind venna sõber ja olin lastetu naine
17-aastaselt hakkasin klassivennaga koos elama ja olin lastetu naine
21-aastaselt otsustasin ülikoolis õpinguid jätkata ja olin edasi lastetu naine
28-aastaselt hakkasime abikaasaga arstide vahet käima ja olin lastetu naine
31-aastaselt jättis mees mu maha, olin lastetu naine
35-aastaselt armusin hullusti ja ootasin last, aga mehel oli juba piisavalt lapsi, mina olin lastetu naine
37-aastaselt abiellusin, olin jälle lastetu naine
38-aastaselt jäin salaja rasedaks, aga olin ikka lastetu naine, nii mitu korda, mitu aastat
40-aastaselt sai mees armukesega lapse ja läks minema, sest mina olin lastetu naine
45-aastaselt olin ikka lastetu naine ja ei midagi muud enam, mitte kunagi
50-aastaselt olin endiselt lastetu naine
60-aastaselt olin ikka veel lastetu naine
70-aastaselt olin lastetu naine
80-aastaselt olin lastetu naine
90-aastaselt olin lastetu naine
ausõna, olin lastetu naine
algusest peale ja lõpuni välja

Amanda

sain imikuna täpselt iga kolme tunni tagant rinda
seega ei arvanud ka hiljem et minu nälg või isu midagi loeb
asjad käisid kindla korra järgi
mida mina tahtsin polnud oluline
kohandasin ennast korra järgi
ja kui kord kokku kukkus
ei olnud minulgi enam olemist

Matilda

karjusin et jalamatigi kannatus saab ükskord otsa aga see ei ole tõsi
jalamati kannatus kestab täpselt nii kaua kuni ta on läbi kulunud
muutunud tolmuks põrandal
isegi siis ta ikka veel loodab
et on nähtav
et on vajalik

Triin

ma jalutu jalutasin
yle jää yle jaheda jõe
kõike valutut valutasin
kõike talutut talutasin
nagu pimedat eeslit
keda keegi ei näe
kõiki kõveraid jälestasin
kõik sirged välistasin
kõike kujutut kujutasin
jõgi kannab ei kannata
pime eesel keda keegi ei näe
tõmbab lahti et lennata