Alustasid nüüd selle aasta algusest tööd Delfi kultuuritoimetuse juhina, aga ava veidi tausta, mida sa varem ajakirjanduses teinud oled veel?
Täpselt enne seda olin Delfi uudistetoimetuses toimetaja ja veel enne seda olin Ypsilonis, mis oli Postimehe all.
Kui nüüd tuli pakkumine kultuuritoimetuse juhi ametikohale tulla, kas võtsid selle pikalt mõtlemata vastu?
Meil oli tegelikult majasisene konkurss sellele kohale, seega ma lihtsalt kandideerisin, sest mul oli konkursiteadet nähes mingisugune äratundmine, et see on midagi sellist, mida ma tahaksin ja võiksin teha. Aga kui mind seal konkursil välja valiti ja see pakkumine tehti, siis võtsin küll kohe vastu (naerdes).
Mis on olnud sinu varasem side kultuuriajakirjandusega?
Ega tegelikult seda polegi otseselt olnud. Kokkupuutepunkte veidi on olnud, gümnaasiumi ajal kirjutasin mõne arvustuse ja Müürilehte olen midagi kirjutanud, aga tegelikult kultuuriajakirjandusega ei olegi tegelenud. Samas lugeja olen alati olnud.
Ma arvan, et praegusel hetkel on see mingil määral ka minu pluss, sest ma toon teistsugust teadmist ja lähenemist oma uudistetoimetuse taustaga.
Pärast Eesti Päevalehe kaubamärgi kaotamist loodi tõepoolest nüüd uus Delfi kultuuritoimetus. Kui palju nüüd selles valguses Delfi Meedia senine kultuurikajastus muutub?
Eks neid eesmärke ja visioone on väga palju, aga ma arvan, et see pigem ei ole niivõrd muutus kui täienemine. Ei ole mõtet hakata vana asja lammutama, vaid just leida neid viise, kuidas seda teha veel paremaks. See on peamine eesmärk.
Üks osa sellest nii-öelda uuest visioonist on teha uudislikumat ja
ajakirjanduslikumat, võib-olla isegi ka uurivat kultuuriajakirjandust, mis on siin kuuldavasti ka teistel mõttes. Ilmselgelt see on näitaja, et niisugust asja on praegu vaja.
Jete-Ri Jõesaar
Mitmed murelikud hääled on juba küsinud, et kui Eesti Päevalehe kaubamärk kadus, siis äkki kaob värske kultuuritoimetuse loomise tuules ka Eesti Ekspressi pikaaegne kultuurilisa Areen. Mida sa selle kohta praegu öelda oskad?
Konkreetne vastus on, et ei kao. Areen jääb alles nii kaubamärgina kui ka Ekspressi paberlehe vahele, muutus on lihtsalt see, et kui sa lähed Ekspressi lehe peal Areeni lehele ja klikid loo peale, siis jõuad Delfi Kultuuri veebi.
Arvatavasti te alles ehitate oma toimetust vaikselt üles, aga kui suur teie toimetus tulevikus olema saab?
Praegu on meil neli reporterit, peagi lisandub veel üks ja loodetavasti aja jooksul liitub veel üks toimetaja. Ehk siis lõpuks võiks olla niiviisi, et lisaks minule veel kuus inimest.
Kas teil on toimetuses ka kuidagi ära jagatud, kes tegeleb konkreetsemalt Areeni paberlehega ja kes toodab veebisisu? Võrreldes enamike veebitoimetustega on teie ülesanne selles vaates keerulisem.
Tegelikult on isegi veel keerulisem, sest lisaks veebile ja Areenile on meil ka LP-s kultuuriküljed. Aga me ei ole otseselt ära jaganud, kes kuhu kirjutab, ilmselgelt on praegu kujunenud niimoodi, et need meist, kes on varem Areeniga tegelenud, on ka praegu sinna rohkem auru pannud, sest nad lihtsalt oskavad seda ja teavad, kuidas see käib. Ka mina alles õpin ega ole Areeni taustatööga seni kokku puutunud.
Nii Eesti Päevalehe kui ka Areeni kultuurikajastus koosnes peamiselt autorilugudest või kaasautoritelt tellitud materjalidest. Kas see on struktuur, mida plaanite nüüd Delfi kultuuritoimetuses muuta? Kas soovite kasvada ikkagi pigem igapäevaselt tegutsevaks kultuuriuudiste toimetuseks? Töötate ka näiteks nädalavahetustel?
Praegu seda plaani ei ole, et nädalavahetusel ka töötaksime, sest ma tahan, et inimesed kirjutaksid nädala sees tugevalt, mitte ei oleks väsinud nädalavahetusel töötamisest.
Eesmärk on kindlasti tugevat originaalsisu teha, aga kuna võrreldes uudistega on meie toimetus ikkagi väike, siis toetume hea meelega ka kaasautoritele, sest häälte ja kirjutajate mitmekesisus on siiski suur pluss. Aga kindlasti tahame ise tugevaid lugusid teha.
Pidasin oma küsimusega silmas ka seda, et kui räägime Delfist, siis meil tuleb silme ette kohe tihe uudisvoog. Te siis kultuuritoimetusega sellist uudisvoogu ei hakka tekitama?
Otsest kavastust ei ole, et hakata nüüd kvantiteeti tootma. Ilmselgelt mingi vajadus selleks on, et püsida pildis ja erinevad teemad ära kajastada, sest kultuuris toimub väga palju, aga seal on valiku koht, mida vormistada kiirelt uudiseks või millesse minna sügavamalt sisse.
Aga ei, uudistetoimetuse vooga ei ole isegi mõtet konkureerima hakata.
See siis tähendab, et mingi konkreetsete päevast ühikute koormust sa oma reporteritele-toimetajatele peale ei pane? Nad saavad pikemalt oma lugudega tegeleda?
Kui me soovime proovida ka uurivat kultuuriajakirjandust teha, siis selleks on ilmselgelt vaja aega anda, lisaks kui tahame luua ka tugevat originaalsisu, siis seda sa ei tee paari tunniga. Seega jah, tahan neile aega anda ja ei plaani neile panna sellist survet peale, et peaks hakkama ühikuid tootma ühikute tootmise pärast. Kui torust tuleb, ideid lendab ja näpud tuhisevad, siis palun väga, aga fookus on ikkagi tugeval sisul ja seega veidi aeglasel ajakirjandusel.
Eesti kultuuriajakirjanduse välja on väga palju erineva profiiliga väljaandeid. Mis nišši soovite Delfi kultuuritoimetusega täita?
Suurem idee on muuta kultuurikajastust laiapindsemaks, sest peavoolu kultuuriajakirjanduses on palju teater-muusika-kino lähenemist, kuigi tegelikult on ka nii palju muid valdkondi, mis kultuuriga seonduvad. Näiteks tahaksime rohkem sisse tuua stand-up’i ja ka videomänge, just nende kunstilist ja kultuurilist poolt. Seda muidugi tehakse juba, aga pigem vähe. Samuti arhitektuuri ja disaini võiks rohkem kultuurilise väärtusena kajastada.
Kultuuriajakirjanduse üks omamoodi paratamatus on see, et kõik teemad ei too tingimata suurt lugejahulka, kui võrdleme näiteks meelelahutuse või isegi päevauudistega. Kuidas te seda probleemi lahendada üritate? Sügavamaid kultuurlugusid tasakaalustate klikikamate teemadega?
Klikikamate teemadega kindlasti mitte. See ei ole ega saa olla eesmärk iseeneses, aga eks me muidugi jälgime lugejate pinnalt, millised lood ja valdkonnad pakuvad neile huvi. See ei tähenda samas automaatselt, et kui üks lugu lendab meeletult, siis hakkame ainult samasuguseid asju tegema.
Teiselt poolt heidetakse kultuuriajakirjandusele ette ka seda, et liialt ollakse kinni vanades mudelites, asju tehakse samamoodi nagu juba aastakümneid tagasi, ei proovita kõnetada nooremaid lugejaid ega kasutada ka uusi meediumeid ja formaate. Kas hakkate ka selle probleemiga tegelema?
Ma näen, et Areeni fookus on alati olnud rohkem ka popkultuuril, seega läbi selle on meil võimekus nooremaid lugejaid kaasa haarata. Aga kuna meil on see nüüd ühendatud n-ö vanemale lugejale suunatud kultuurikajastusega LP näol ja ka endist EPL-i lugejat võiks kõnetada, siis tuleb seal leida tasakaal, ei saa ainult ühte teha.
Aga ma näen tõesti, et kultuuriajakirjanduses on väga palju ruumi arenguks ja just katsetamiseks. See võiks olla mingil määral isegi eksperimenteerimise lava, et testida erinevaid formaat, näiteks seda, kuidas panna kokku tekst, video, pilt ja heli, sest need kõik saaksid koos mängida. Miks ei võiks kultuurist lugemine olla ka kultuurielamus?
Jete-Ri Jõesaar
Kahtlemata jääb teie puhul endiselt olulisele kohale ka kultuurikriitika, mis on kultuuriajakirjanduse üks tugisambaid. Kuivõrd hea seis on sinu hinnangul Eestis kriitikutega? Kas neid jagub ning julgevad nad olla objektiivsed?
Mulle endale ei ole väga meeldinud kirjutada arvustusi, kuna ma ei ole hea kritiseerija. Seega mul on võib-olla seetõttu ka keeruline kriitikuid kritiseerida, aga näen, et on küll selliseid autoreid, kes on võimelised väga head kultuurikriitikat tegema. Küll aga oleme veidi liialt jäänud truuks enda stampkirjutajatele. Me ei peaks neid kuidagi aknast välja viskama, kindlasti mitte, aga oleks vaja just julgustada noori või alles alustavaid autoreid, et tekiks juurde uut põlvkonda.
Ilmselgelt on kultuurikriitikute ja valdkonna enda vahel suur seos, seal on ka isiklikud suhted mängus. Ma ei taha öelda, et kardetakse kritiseerida selles valguses, et äkki ei kutsuta järgmisele esietendusele, aga võib-olla seda julgust võiks küll rohkem olla, et asetada kultuurikriitika ka laiemasse ühiskondlikku konteksti ja küsida, kas meil on päriselt praegu just sellist kultuuriteost vaja ja mida see meile juurde annab.
Mis teemad sind ennast kultuurimaastikul enim köidavad? Kas on veel mingid valdkonnad, mis sind ennast eriti käivitavad?
Ma olen oma peas päris palju mänginud mõttega selles, kuidas kultuur on iga pool. Väga palju ei arutata seda, et muusika, mis on valitud kohvikus mängima, mõjutab seda, kuidas me atmosfääri tajume või kas valimisreklaamidel on või peaks olema kunstiline väärtus.
Kultuur puudutab meist igaüht, see, kui sa ei kuula muusikat, ei tähenda, et sa ei puutu kultuuriga kokku, kuid praegu on kultuuriajakirjandus paljuski saalidesse kinni jäänud.
Mis seisus on sinu hinnangul praegu tervikuna Eesti kultuuriajakirjandus?
Ma tunnen, et Eesti kultuuriajakirjandus on täpselt mingi lävendi taga, et kui sealt veel edasi minna, siis see hakkab lendama. Isu areneda on praegu väga suur.
Viimasel küsimusena lähme korra ka saalidesse tagasi. Mis on sinu viimase aja suurim kultuurielamus olnud?
Kui aga nüüd viimase aja mõistet veidi laiendada, siis viimase aasta suurim kultuurielamus oli minu jaoks tantsupidu. See oli mu esimene tantsupidu igas mõttes – nii vaataja kui ka esinejana. Meeliülendav kogemus tantsida säärases rahvamassis, isegi pisar tuli silma, aga peaasjalikult sellepärast, et viimasel etendusel ei tulnud Tuljaku tõste välja. Kuid hoolimata apsudest jääb see kogemus minuga pikaks.