Kõikvõimas – see oli tunne, millega asusin mõni aasta tagasi ühes suures ettevõttes turundust juhtima. Kõik oli huvitav, kõike tahtsin teada saada, kõige ja kõigiga tutvuda, igasse asja süveneda. Kõik juhendid läbi lugeda, kõik memod salvestada, kõikidel koosolekutel osaleda, kõikidele kutsetele „jah“ vastata.
Selle tulemusena oli mu kalender peagi täis koosolekuid, mida ma ei korraldanud, ja kohtumisi, kuhu ma ei jõudnud. Samuti ootas mind tööpäeviti kirju täis postkast, millest enamik jäid lugemata ja mille lisad avamata. Mu päevad jäid selgelt liiga lühikeseks, lisaks vaevlesin vähese une käes, mille tulemuseks oli paks pea juba hommikul.
„Kuidas läheb?“ küsis mu lõpuboss ühel esmaspäeva hommikul. „Nagu hullumaja puhvetis,“ vastasin talle naljatlevalt.
See vastus jäi mind aga kummitama. Hiljem küsisin endalt, miks ma nii vastasin. Ilmselt kuna asjalood mu peas olid tõesti hullud. Tegelikult on selline äratundmine ja aus ülestunnistus iseendale veidi raske, aga päriselt vajalik. Selleta ei mõista tegelikult, kui kaugele on (läbi)põlemine juba arenenud.
Mida ma pärast läbipõlemise sümptomite äratundmist tegin? Läksin jooksma, aga mitte probleemi eest. Pikamaa aeglane sörk on see, mis on mind varasemalt aidanud ja toimis ka seekord. See kõlab ehk liiga lihtsalt, aga minu jaoks on jooksmine see, mis aitab mu pea korda teha.
Jooksmine on hea, et pea mõtetest puhastada ja teisalt väga hea aeg mõtlemiseks. Mida pikem jooks ajaliselt, seda parem. Minu puhul tähendab see minimaalselt 30-minutilist tiiru, enamasti tunniajast jooksu. Seda on ka lihtne teostada – tossud jalga, uksest välja ja oledki jooksulainel.
Muidugi ei piisanud ainult jooksmisest. Vaja oli distsipliini, et paremini juhtida – iseennast, oma aega, töökalendrit, koosolekuid ja tööülesandeid. Sealjuures oli raskeim osa õppida kolleegidele „ei“ ütlema. See on oluline valik olukorras, kui kõik tahavad tükikest sinu ajast ja ajust. Tuleb endale aru anda, et kõike ei jõua ja ei peagi jõudma, vaatamata sellele, et on nii-nii palju ennast huvitavaid teemasid ning inimesi, kes kõik su tähelepanu nõuavad.
Ülioluline on aga taustajõud – tagala peab korras olema. Olgu selleks pere, lähedased sõbrad või sugulased. Minu turvavõrk on mu pere ja kodu. Õnneks märkasin ma läbipõlemise sümptomeid varakult ja tagala oli mul alati olemas. Ilmselgelt ei oleks jooksmine üksi aidanud, kui turvavõrk oleks nõrk olnud. Siiras tänu selle eest minu armsale abikaasale, lastele ning nunnule lapsendatud karvapallile!
Sellest madalhetkest on nüüd mõnda aega mööda läinud ja tegelikult olen ma õnnelik. Õnnelik, et jooksin, ja õnnelik, et hakkasin teadlikult „ei“ ütlema. Nii on tööõnne juurde tulnud ning ehk ka tõsiseltvõetavust juhina – selged otsused ja „ei“ ütlemised mõjuvad ka tiimile efektiivsemalt.
Nüüdseks on jooksmine minu elus peaaegu asendunud regulaarse rattasõiduga – teekond kodu-kontor-kodu, 13 kilomeetrit üks ots. Tundub, et lisandumas on taliujumine, mis on veel üks hea meetod „pesta pead“ pead pesemata. Boonuseks on hea tervis ja ka vaimne tervis on tervis, eks.
Pro tip: Kui mul ei tule und, siis mõtlen, et jooksen Pirita rannametsas – tunnen, kuidas hingamine muutub ja järgmine hetk juba magan. Seda vist tuntakse ka mediteerimise nime all – tasub proovida!
