Eesti olümpiakoondisel on Milano Cortina talimängudel logistiliselt natuke keerulisem tegutseda kui tavapäraselt. Võistlused on paisatud väga erinevatesse kohtadesse laiali ja ühest kohast teise liikumine nõuab palju aega.
Nii asuvad olümpiakülad Milanos, Val di Fiemme piirkonnas, Cortinas, Anterselvas, Livignos ja Bormios. Mitu olümpiaküla oli ka eelnevatel olümpiatel Pariisis ja Pekingis, aga siis oli liikumine nende vahel siiski lihtsam.
“Milanos on sul kiirrongid, aga ühel hetkel tuleb mägi ette,” lausus Luuk ERR-ile. “Tuleb arvestada, et Milanost kiir- või iluuisutaja, kui tahaks näha murdmaasuusatamist, siis jalgsi minnes võtab 16 tundi ja bussiga seitse-kaheksa. Paraku on võimalus teistele sportlastele ainult telekast kaasa elada.”
Suurem ja olulisem väljakutse võib olla aga abipersonali küsimus. “Pekingi olümpial oli koroona tingimustes suhteliselt keeruline, aga ikkagi saime kasutada seda, et füsioterapeut või arst reisis ühest külast teise. Kui nägi, et see võimalus oli, siis hommikul lähed kiirrongile ja oled kahe tunni pärast näiteks ühest kohast teise jõudnud, saanud sportlast aidata ja oled tagasi.”
“Nüüd on ikkagi nii, et peab mõtlema. Tavaliselt on meil üks arst, nüüd on kaks ja nad on erinevates külades olemas. Ja kui midagi juhtub, siis ta jõuaks paari tunniga järgmisesse külla. Ma võin öelda, et kaks korda rohkem on tugipersonali,” jätkas Luuk.
Nii ei saa ka näiteks murdmaa- ja laskesuusatajad omavahel määrdemehi jagada. “Seal on parajalt nuputamist, aga delegatsioonijuht Martti Raju on juba alates sajandi algusest üsna kogenud,” võttis Luuk kokku. “On pannud inimesi siia-sinna. Oleme väga suure delegatsiooni kohta saanud sellega hakkama.”
Samuti toimub mitmes erinevas kohas avatseremoonia. “Avamine on esimest korda neljas erinevas külas. Hästi suur avamine toimub Milanos San Siro staadionil. Olümpiatuli süüdatakse suisa kahes kohas ehk Milanos ja Cortinas. Livigno külas toimub veel marssimine,” selgitas Luuk.
“Seniste plaanide järgi tähendab see seda, et Milanos võib olla üks lipukandja, Cortinas või Livignos teine lipukandja. Ühes kohas marsivad ära ja videosillaga minnakse teise külla ja vaadatakse, kuidas ülejäänud eestlased, ameeriklased, prantslased marsivad. Selline hübriidtseremoonia.”
Luugi sõnul ei pruugi see praktika olla erakordne. “Ma ei välista, et seda hakatakse kasutama ka tulevikus. Kui vaadata, mis järgmised olümpiad toovad, siis Austraalia puhul räägitakse kuuest-seitsmest olümpiakülast üle terve väga suure riigi.”
Olümpiarahvast püütakse ühel lainel hoida ennekõike video vahendusel. “Huvitav, kuidas see tehnika siis toimib, aga ma usun, et see võib isegi lahe olla, sest kas oli see koroona olümpial Tokyos esimest korda, kus sportlane lõpetas oma soorituse ja sai telekast sõpradega juba ühendust võtta.”
“See juhtubki nii, et ühel pool näed, et Milanos keegi meie omadest marsib ja siis võtame teatepulga üle, lehvitame ja siis läheme. Kuidas see päriselt välja näeb, näeme kohapeal. 6. veebruaril võib see kõik väga huvitav olla.”