Laste ja noorte ligipääs vältimatule tervishoiule on väärtus, mille eest tasub seista ka siis, kui see tähendab tavapäraste parteipiiride ületamist, kirjutab Eveliis Padar.
Tartu ülikooli kliinikumi teade, et Tartu linn ei kata enam kuni 19-aastaste tartlaste erakorralise meditsiini osakonna visiiditasu, käivitas arutelu, mis osutus lõpuks olulisemaks ja märgilisemaks kui üks konkreetne eelarverida. See tõstatas küsimuse, kuidas me mõistame laste ja noorte õigust tervisele; kas see on kulurida, mida saab kergelt kärpida, sest kõige nõrgemad enamasti vastu ei puikle või elementaarne väärtuspõhine ja enam kui kümme aastat kehtinud toetus, mida noortepealinnaks pürgivas linnas tuleks eriti hoida.
Sotsiaaldemokraadid esitasid volikogus muudatusettepaneku, millega tehti ettepanek jätta kehtiv kord muutmata ja säilitada laste ja noorte EMO visiiditasu hüvitamine. Oluline ei olnud ainult ettepaneku sisu, vaid see, mis edasi juhtus: selle poolt hääletasid lisaks opositsioonile ka koalitsiooni kuuluvad volinikud. See näitas, et vähemalt mõnes küsimuses on võimalik liikuda üle parteiliste positsioonide ja lähtuda sisulistest argumentidest.
Arutelu keskmes oli linnavalitsuse seletuskirjas esitatud väide, et universaalse toe kaotamist asendab vajaduspõhine erakorraline tervisetoetus. See väide ei pea aga ei matemaatiliselt ega sisuliselt paika.
Kehtiva korra järgi ei määrata erakorralist toetust juhul, kui toetuse summa jääb alla kümne euro. EMO visiiditasu laste ja noorte puhul kavatseti tõsta viie euro peale. See tähendab, et praktikas ei oleks seda võimalik ühelegi perele erakorralise toetuse kaudu hüvitada. Tegemist oleks olnud universaalse toe täieliku kaotamisega, millele pakuti vaid näilist, küünilisena mõjuvat alternatiiv.
See, mille üle Tartu linnavolikogu hääletas, oli põhimõtteline küsimus. Lapse või noore ligipääs vältimatule tervishoiule ei tohi sõltuda pere rahalisest võimekusest ega valmisolekust sotsiaalabi taotleda.
Viieeurone tasu võib linnaeelarves tunduda tühine, kuid paljude perede jaoks on just sellised väikesed summad need, mis kuhjuvad ja mõjutavad käitumist: kas minna EMO-sse kohe või loota, et läheb üle; kas jätta laps huviringist ära, et hoida reservi ootamatute tervisekulude tarbeks. Vältimatu abi puhul ei tohiks selliseid kaalutlusi üldse tekkida, sest otsus peab sündima tervise, mitte rahakoti järgi.
“Abi, mille eelduseks on oma puuduse tõendamine, ei ole samaväärne universaalse ja automaatselt toimiva lahendusega.”
Seletuskiri tugines ka eeldusele, et madal erakorraliste toetuste kasutus näitab vähest vajadust. Sotsiaalpoliitikas see eeldus ei pea paika. Madal taotluste arv tähendab sageli hoopis kättesaamatust, kuna inimesed ei tea oma õigusi, ei jõua esitada taotlust ajapuuduse, puudulike digioskuste või hoolduskoormuse tõttu või ei soovi end sotsiaalabivajajaks tembeldada. Abi, mille eelduseks on oma puuduse tõendamine, ei ole samaväärne universaalse ja automaatselt toimiva lahendusega, eriti siis, kui jutt käib lastest ja noortest.
Murettekitav oli seegi, et kava jõudis linnavalitsusest volikokku ilma avaliku sotsiaalse mõjuhinnanguta. Kui linn on üle kümne aasta pidanud vajalikuks katta laste EMO visiiditasu ja selleks on kulunud ligikaudu 44 000 eurot aastas, oleks enne toetuse lõpetamist pidanud olema laual analüüs, mis näitab mõju eri sissetulekuga peredele, noorte abiotsimise käitumisele ning tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile ning EMO koormusele tervikuna. Praegu jäi paraku mulje, et otsus sündis eelkõige eelarvelise mugavuse, mitte läbimõeldud sotsiaalpoliitika tulemusel.
Kui Tartu abilinnapea Merle Kivest ütles, et maksumaksja ei pea kinni maksma teiste laste EMO visiiditasu, siis maksumaksjana vastan, et me olemegi otsustanud elada ühiskonnas, kus me maksame ka nende eest, kes parasjagu abi vajavad, eriti siis, kui need on lapsed. Et lapsevanem saaks oma lapsega EMO-sse minna ilma hirmuta, et see jätab järgmise kuu eelarvesse parandamatu augu. Meie tervishoiusüsteemi ja seda toetava kohaliku sotsiaalpoliitika mõte seisneb solidaarsuses, täna panustame meie, homme võib abi vaja minna meil endil.
Selle loo juures on oluline mitte ainult see, et muudatusettepanek vastu võeti, vaid see, kuidas see sündis. See näitas, et ka pingestunud ja polariseerunud poliitilises keskkonnas on võimalik jõuda ühisele otsusele, kui argument on selge. Et parteidistsipliin ei pea alati olema tugevam kui südametunnistus.
Noortesõbralikkust mõõdetakse igapäevaste otsustega. Seekord otsustasid mitme fraktsiooni volinikud, et laste ja noorte ligipääs vältimatule tervishoiule on väärtus, mille eest tasub seista ka siis, kui see tähendab tavapäraste parteipiiride ületamist.