Viljakas ja enesekindel nagu Kadri Mälk – need kategooriad teda kardinaalselt erineva, kuid samuti andeka kolleegiga vist ainukestena ühendavad (viimast müstilise suunitlusega suurnäitust näeb praegu Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis) –, lähtub Pärn ehte puhul eelkõige funktsionaalsusest ja traditsioonilisest esteetikast.
Pärna ehted, olgu need siis kõrvarõngad, prossid, sõrmused, lipsunõelad, kaelakeed, on alati kantavad, materjalivalikus hinnalised ja kaunid. Kuigi Pärn kasutab mõnikord ka juhuslikke leidmaterjale, nagu puutükid või rannakivid – hea näide koralliga hõbedast kaelaehe «Rannast leitud») –, töötleb, lihvib ja modelleerib ta neid oma põhimõtetest lähtuvalt väljendama ilu ja sobivust loodava töö kompositsioonilise tervikuga.
Paari aasta eest toimunud Pärna juubelinäitus Pärnu Muuseumis tõi selgelt esile kunstniku loomingut iseloomustava struktuurse joone – konstruktiivsuse kui ehet kooshoidva ja raamistava omaduse. Mulle on alati tundunud, et Pärn läheneb ehte loomisele nagu arhitekt, kes ta esimese diplomi järgi ka on.