Nädala album
ASAP Rocky
“Don’t Be Dumb” (AWGE/RCA)
5/10

ASAP Rocky on üldjuhul olnud läbi oma karjääri täpselt nii huvitav, kui on biidid, mille ta oma ridade alla valinud. Ja ei saa öelda, et ta ei oleks osanud neid valida. Esimesele mixtape’ile “Live.Love.Asap” (2011) valitud Clams Casino biite koos Rocky elegantse, konkreetse, sarmika, aga samal ajal ka igati tee keskele paigutuva delivery’ga võib pidada eelmise kümnendi hiphopi üheks olulisemaks maamärgiks.

Kuigi Rocky on põhimõtteliselt kaheksa aastat muusika juurest eemal olnud ja tegelenud peaaegu et kõige muuga, millega tegeleda saab, siis ei saa tema neljandat albumit kuulates öelda, et selle ajaga Rocky küljest midagi kaduma oleks läinud. Aga samas ei ole ka piisavalt juurde kasvanud. Vähemalt mitte nii palju, kui võiks.

Alles on tema väärikat edevust täis räpp, Pretty Flacko – nagu ta ennast nimetab – luksuslik, siidine-sametine olemine. Selles on ta endiselt kõva käsi. Nii suure kirega ja nii kontuurselt kui Rocky ei häälda sõnu nagu “jeans” v “belt” mitte keegi. Sinna juurde proovib Rocky sarnaselt 2018. aasta “Testinguga” lisada veidi mässu ja “kunstilisi taotlusi”, aga tänavuse albumi peal mõjub see pigem püüdlikumalt ja armsamalt, kui peaks. Umbes nii, nagu üleskutsed maailmarahule missivõistlustel.

Turvalisevõitu ja tänaseks tegelikult retro “Don’t Be Dumb” on Rocky plaatidest esimene, millel nii rohkem kui vähem teadlikumat katsetamist on minimaalselt. Võib-olla on Rocky peas neid momente tegelikult rohkem, aga väljapoole need ei kostu. Ja need, mis kostavad, enam eriti värskena ei mõju.

Näiteks post-pungist ja dream pop’ist inspireeritud esiksinglil “Punk Rocky” üritabki räppar endale kohaselt anda kaasaegsele hiphopile orgaanilisemat väljundit, läheneda sellele nurga alt, mis tahab “hiphop-ei-ole-päris-muusika”-rassismile ninanipsu teha. See on ju tore, aga ainus mure on, et viimase kaheksa aasta jooksul on kõige muu hulgas ilmunud albumid nagu “Igor” või “Let’s Start Here”, mis on sinna raamatusse, millele Rocky veel esimest peatükki kirjutab, juba paarsada lehekülge vahele köitnud.

Läbinisti etteaimatav “Don’t Be Dumb” ikkagi ei ole. Kõige hoogsamad (ja huvitavamad) momendid nagu seesama “Punk Rocky”, aga ka “Helicopter”, “STFU”, veidi isegi rage’ine “Air Force (Black DeMarco)” ja jazz’ine “Robbery” nurga tagant otseselt välja ei paista, aga kõige huvitavamaks asjaks nende lugude juures jääb tõdemus, et neid teeb ASAP Rocky. Sealt edasi minnes, st asja endani jõudes, uudsus ja huvitavus juba vaikselt tuhmuvad.

Nii et ambitsiooni ja pretensioonikust (vt ka Tim Burtoni kujundatud plaadikaant) hetketi nagu on, aga selle arvelt ette näidata on vähe. Kõige rohkem vaimustuses endast kui “loovisikust” on kindlasti Rocky ise ja seistes aplodeerimist ootavad ideed plaadil enne, kui nad valmis on tehtud või enne, kui nad lõpuks kuidagi üle kolme minuti piiri koperdavad.

Tervikuna on album lugude tühjust arvestades siiski liiga rahulik ja meelde jääb isegi jõuliselt pingutades vähe. Hiphop, mida võiks tänapäeval ette mängida ka juba lasteaedades, ja miks mitte ka lõunauinaku eel. Tempot võtavad siin-seal veel maha abstraktse taotluse, aga tüütu teostusega outro’d või biidivahetused.

Muidugi võib huvi pärast mõelda, kas Rocky üldse enam on “hiphop” või nüüdseks hoopis keegi muu ja kuskilt mujalt, kes iga kaheksa aasta tagant korra oma vana hobi juurde tagasi tuleb. Umbes nii nagu P. Diddyle meenus dokis “Sean Combs: The Reckoning” süüdistuste laviini järel oma hood ja seal elavad-elanud inimesed, kellega kohtumise, kallistamise ja käesurumise järele ta duši alla kibeles.

Usutavasti on Rocky juba persoonina tõesti suurem kui lihtsalt üks žanr, aga esitleb ta ennast igal juhul nii, et kõik, mis ta teeb sai alguse või on kuidagi otsapidi hiphopiga seotud. Vahepealsed tegemised, viimane album ja sellega seotud usutlused seda pigem (siit Põhja-Euroopa väikeriigist vaadatuna) ka kinnitavad, mis siis, et ta samal ajal hiphopist ka justkui välja kasvanud on. Teisalt näitab “Don’t Be Dumb”, et hiphopi kaanestaar ta siiski enam ei ole.

Sealjuures ei ole välistatud, et moetegelasest ja näitlejast Rockyst võib saada näiteks eelmise kümnendi räpp-staaride Snoop Dogg, kes võib suvaliselt albumeid välja loopida, keegi neid ikka kuulab, meelde neist enam ükski võib-olla ei jää, aga vahet ei olegi, sest samal ajal annab ta Kuldgloobustel auhindu üle ja teeb Martha Stewartiga kokasaadet. Selles kujutluspildis on muidugi oluline küsimus, kas “Live.Love.Asap” või mõni muu Rocky album päris “Doggystyle’iks” kvalifitseerub.

Aga arvestades, et Rocky muusikukarjäär on juba 15 aastat kestnud, siis saab olema põnev näha, kuidas Rocky ja teised eelmise kümnendi hiphopi suurnimed, kes on seni seilanud ulja nooruse ja värske energia seljas, liikunud normidele vastu, liiguvad nüüd oma karjääri järgmisesse faasi, kus kehtivad nende endi välja võideldud normid. Rocky esimene samm igatahes liiga meeldejääv või märgiline ei ole.