Ka sellele eelnenud «Sillamäe passiooni» mälestusteraamatus kasutas Andrei sarnast võtet: võõrandas end käesolevast ajast ja kõneles asjadest justkui «tulnukale». Eelmises raamatus oli see tema poeg, keda ta mõtteliselt proovis ajamasinasse võtta ja nõukogude aega kaasa võtta (aga see ei õnnestunud, sest tänapäeva inimene ei oska teeselda nõukogude inimese silmavaadet). Küllap hakkas see mõttemäng Andreile meeldima, nii et järgmise etapi mälestused on «kirjad sulle, Maara, kui oled 33». Ehk siis umbes sajandi keskpaigas lugemiseks. Seesama Maara on ka päriselt raamatu kaanel koos vanaisaga.
