Tervisekassa eestvedamisel viidi Eestis läbi raviteekondade kiirendiprogramm, mille raames analüüsiti ka müokardiinfakti raviteekonda ehk lihtsamalt öeldes kaardistati, mis saab patsiendist pärast infarkti. Analüüsi põhjal valmis teekonna lõppraport: “Müokardiinfarktihaige haiglajärgne raviteekond”. Nüüdseks on toimunud ka mõned sidusgruppe kaasavad arutelud, mille käigus on lahatud peamisi probleeme ja võimalikke lahendusi kitsaskohtadele, kuid konkreetseid samme olukorra parendamiseks veel astutud ei ole.

Kõige jahmatavapanev järeldus, mida saame raportist lugeda, oli, et Eestis saab pärast südamelihase infarkti soovitustele vastavat ravi vaid üks protsent patsientidest. Teisisõnu kaob suur osa infarkti läbi elanud patsientidest pärast haiglast lahkumist raviteekonnalt. Selle põhjused on erinevad, näiteks võib juhtuda, et patsiendid ei saa ravi olulisusest aru või nad ei tea, kuhu järgmise sammuna pöörduda. Samuti on tavaline, et info liikumine erinevate osapoolte vahel on katkendlik, näiteks ei saa perearst teavitusi, et tema nimistu patsient on infarktiga haiglas olnud.

Eestis on akuutravi (kohe pärast infarkti antav kiire ravi haiglas) väga kõrgel tasemel, seda võib kiita ühegi kahtluseta. Meil töötavad maailmatasemel spetsialistid, tänu kellele päästetakse iga päev elusid. Ka taastusravi on kõrge kvaliteediga – seda tuleb kindlasti tunnustada –, aga nagu saame teada, ei jõua patsient tihti taastusravisse õigeaegselt või ei jõua ta sinna üldse. Seda näitab ka analüüs: probleemid ei ole ravis, vaid selles, et patsient “kukub” raviteekonnalt välja.

Mis juhtub pärast haigla ukse sulgumist?

Infarktist või insuldist taastumine on teekond, millel on kolm peamist lüli: akuutravi, taastusravi ja sotsiaalsüsteem. Katkestused teekonnas tekivad patsiendil tavaliselt just nende ühenduskohtades.

Insuldi läbielanuna tean seda tunnet väga hästi. Ärkad haiglas tipparstide vaateväljas, saad maailmatasemel ravi, kuid juba veidi hiljem oled kodus ega tea mitte midagi. Oled üksi surmahirmu, teadmatuse ja segadusega, teadmata midagi taastusravist, töövõime hindamisest vms. Jah, Google aitab ja ehk aitab tehisarugi, kuid süsteemne patsiendikäsitlus Eestis vajab rohkem tähelepanu.

Kuigi vanasõna ütleb, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, siis tegelikult oleks vaja korralikult koordineeritud raviteekonda. Uuringud näitavad, et infarktijärgset suremust mõjutab eelkõige see, mis toimub pärast haiglast lahkumist. Seda nimetatakse sekundaarseks ennetuseks ehk sammudeks, mis aitavad vältida uut infarkti ja hoiavad haiguse kontrolli all.

Haiglajärgse tegevuse eesmärk on takistada haiguse süvenemist, parandada inimese elukvaliteeti ning vähendada korduva infarkti ja surma riski. Ja need ei ole ainult “uppuja” enese jaoks, vaid mõjutavad kogu tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi.

Esimene katkestus: akuutravilt taastusravile

Haiglaravi lõppeb järsult. Kes vajab taastusravi ja kui kiiresti, on väga erinev, otsused sõltuvad peamiselt patsiendi seisundist, aga ka spetsialistidest, ajast ning koormusest. Ja kahjuks peamiselt juhusest. On juhtunud, et inimene, kellel on potentsiaali paraneda, jääb koju ilma igasuguse toeta. Mõnikord juhtub ka, et patsient ei mõista, miks ta statsionaarsele taastusravile ei pääse. Sellisel juhul piisaks raviarsti selgitustest ja põhjendustest, et patsient või ka tema lähedane mõistaks.

Kiirelt saavad abi need, kel on jõudu küsida ja nõuda. Aga kõik patsiendid ei oska ega jaksa.

Inimesed vajavad toetavat suunamist, mitte vaid epikriisi, mis tuleb Terviseportaali ja mida üldjuhul ei oska ka tõlgendada. Kuni perearstini ei jõua patsiendi ootamatud tervisesündmused – näiteks hospitaliseerimised –, kuni digisüsteemid ei “räägi omavahel”, on patsiendi ainus lootus ta enda kiire ja järjekindel tegutsemine.

Insuldipatsientide seltsis nõustame iga päev inimesi ja suur osa infarkti või insuldi saanud neist ei tea ega saa aru, kas peaks koju jõudes minema taastusravisse, perearsti juurde või lihtsalt ootama kellegi kõnet. Nad ei tea, kellele helistada võib ning mida üldse küsima peaks. Kui inimene ise ei ole võimeline või ka ei oska leida üles kõiki uksi ja kõiki võimalusi ning kuni perearstile ei jõua info oma patsiendi keerulisest haigestumisest, jääbki ta ripakile. Selliseid lugusid on Eestis liiga palju.

Teine katkestus: sotsiaalsüsteem ei haaku tervishoiusüsteemiga

“Patsient jääb kahe süsteemi vahele ja maksab selle eest oma elukvaliteediga.”

See on osa, mis kipub täiesti kokku kukkuma. Sotsiaalsüsteem ei haaku tervishoiusüsteemiga kahjuks üldse, need on kaks paralleelset maailma. Puude või töövõime hindamine sõltub epikriisist, aga kui patsient ei oska arstilt nõuda, mis andmeväljad täpselt tuleb epikriisi kirjutada, et tekiks õige alus töövõime hindamiseks, on tavaline, et abiõigus lihtsalt “kaob”. Patsient jääb kahe süsteemi vahele ja maksab selle eest oma elukvaliteediga.

Patsient vajab inimest, kes ütleks: “Ma olen kohal, ma seletan sulle, mis nüüd saab.” Kuni meil ei ole head lahendust näiteks õde-koordinaatorite, õde-nõustajate või tervisekoordinaatorite näol, oleks kogemusnõustajad lihtne ja kiire lahendus, kuid kindlasti ei vähene kogemusnõustaja roll ka siis, kui nimetatud eriõed on kõikides haiglates olemas. Kahjuks ei kasuta riik seda võimalust praegu piisavalt.

Kogemusnõustajad on inimesed, kes on sama tee läbi käinud ja mõistavad nii hirme kui kahtlusi, aga oskavad anda ka elulisi nippe. Kogemusnõustajad ei konkureeri arstide psühholoogide või sotsiaaltöötajatega – nad täiendavad neid.

Sageli vaatavad süsteemid kogemusnõustajat umbusuga, nagu ta segaks ravi. Tegelikult võiks ta olla just see inimene, kes “liimib” katkised ühendused kokku. See on kiire ja soodne lahendus, mis aitaks märgatavalt parandada patsiendi toimetulekut.

Süsteem peab muutuma nii patsiendi- kui ka lähedasesõbralikumaks

Raske terviserike ei puuduta kunagi ainult patsienti, see puudutab tervet perekonda. Kui patsiendil on aktiivsed lähedased, põrkuvad nad varem või hiljem tervishoiusüsteemis kokku suhtumisega laadis: “Ärge küsige, ärge helistage, kogu info on Terviseportaalis või patsiendile edastatud”.

Aga mõni patsient ei ole vanuse, trauma või ärevuse tõttu suuteline ise mõistma seletusi, mida talle tervishoiu- või sotsiaalsüsteemidest antakse, veel vähem enda eest seisma. On väga oluline, et tervishoiuspetsialistid suhtuksid tõsiselt patsiendikesksesse lähenemisse ka selles, mis puudutab kommunikatsiooni ja tuge. Kui patsiendi lähedased küsivad, käivad kaasas vastuvõttudel, organiseerivad, ei peaks see olema kuidagi takistatud või taunimisväärne.

Insuldist või infarktist taastumine ei ole sprint, vaid maraton. Sellel maratonil võib patsient väga kergesti kaduda aukudesse süsteemide vahel, sest patsiendi eesmärk ei ole saada süsteemis navigeerimisoskused, vaid paraneda.

Sageli arvatakse, et tervishoiu parandamine tähendab suuri ja kalleid reforme. Tegelikult võib juba väga väike muudatus muuta patsiendi elu märgatavalt paremaks ja tuua riigile tuntavat kokkuhoidu.

Eestis meditsiini tase on kõrge, meil on pühendunud spetsialistid, aga korrastamist vajab patsiendi teekond. Kui patsiendile antakse haiglast lahkudes selge raviplaan koos nõuannetega, kui perearst saab automaatselt teada, et tema nimistusse on lisandunud infarkti- või insuldipatsient, kui taastusraviga alustatakse õigel ajal või kui lähedastele selgitatakse, kuidas oma pereliiget toetada, siis väheneb oht, et inimene kukub raviteekonnalt välja. See tähendab vähem tüsistusi, vähem korduvaid hospitaliseerimisi ja väiksemat ravimite ning erakorralise abi vajadust.

Hästi toimiv ennetus ei ole ainult kulurida, vaid see on investeering, mis tasub end tagasi nii paremas elukvaliteedis kui ka väiksemas koormuses tervishoiusüsteemile. Targalt korraldatud teekond hoiab inimelusid ja riigi rahagi.