Hirmus tore oli – ma tegin peatuse Little Bighornis, Montanas, lõhkusin rehvi Wyomingis ning sõitsin ilma tagavararattata Tildenisse Nebraskas, kus leidsin ühest romulast õige rehvi. Reis võttis oma kolm nädalat ja kui sa vanas autos niivõrd kaua aega veedad, tekib sul temaga lähedane suhe.
Ühel eluperioodil tutvusin ma ühtede tüüpidega Halifaxis, Nova Scotias – see on Kanada idaservas. Ma väga armastan folgistiilis viiulimuusikat ja Cape Bretoni saar Nova Scotias on suur Šoti ja Iiri muusika keskus. Umbes 10 aastat tagasi suunasin ma oma PV544 nina põhjakaarde ja sõitsin temaga kaks nädalat mööda Nova Scotiat ringi, kuni Cape Bretoni servani välja piki piltilusaid teid koondnimega Cabot Trail.
Nii et ma olen põrutanud selle masinaga alumise 48 osariigi loodenurka ja Kanada kirdenurka välja – ühest Põhja-Ameerika servast teise. Tal on 1800 kuupsentimeetrine ja nelja silindriga reasmootor ja nelja käiguga manuaalkast.
Mida sa hing veel tahad. Foto: Kaylin Webster / WSJ
Kõige ilusam osa sellest kõigest on need inimesed, keda on olnud au kohata, ja sõbrad, kelle ma olen leidnud Ameerikas, Kanadas, Rootsis ja isegi Brasiilias. Suurt raha sa vanade autode lahti lammutamise ja juppide müümisega ei tee, aga see on lausa uskumatu, kuidas kõik need inimesed, keda ma kohanuid olen, ja kõik need kohad, kus ma käinud olen, mu elu rikkamaks on muutnud.
Kõikidest autodest, mida elu mu teele on toonud, on minu PV544 see üks ja ainus, mida ma iial maha ei müü. Ei autot ennast ega ühtegi tema osa.