Kultuurivaldkonna valitsemine Eestis vajaks tervikuna ülevaatamist, leidis teatrikriitik Meelis Oidsalu ERR-i veebisaates “Otse uudistemajast”. Oidsalu sõnul võiks ka kultuurkapitali funktsioonid ümber vaadata.
“Ma arvan, et kultuuri valitsemine tervikuna vajaks ülevaatamist. Me peame tuleviku demograafilisi prognoose vaadates tegema disaine ümber, et kuidas me asju praegu korraldame,” sõnas ta.
“Ja seal on mingeid asju tervikvaates ka, mida võiks vaadata. Kas või see, kuidas me kultuuritaristut rahastame ja arendame. Meil kultuuriministeerium justkui esitab oma investeeringute prioriteedid ja siis on kultuurikomisjon, kes umbes nagu katuseraha jagatakse, siis otsustab mingisuguseid objekte, istutab sinna kultuuritaristu võrgustikku, mis peab tervikuna ka olema valitsetud ja kuidagi kokku kõlama. Muid tendentse tuleb ka vaadata. Kulka (kultuurkapital – toim.) eelarve on 10 aastaga kahekordistunud, mis aastas on peaaegu 25 miljonit rohkem 2015. aasta võrreldes. Ka kulka asju saaks ümber vaadata,” lausus Oidsalu.
Oidsalu viitas Piret Kriivani saatele “Eesti lugu. Raamatuaasta. Kultuurkapitali 100 aastat”, kus kulka-uurija Jüri Uljas tõi huvitavaid mõtteid, kuidas panna kulka kultuurile raha teenima.
“Nii nagu kunagi oli mõte, et osa vahenditest võiks investeerida ja sealt intressidest kultuuri toita. Et selliseid põhimõttelisi lahendusi võiks hakata kuidagi planeerima ja läbi mõtlema tervikuna, aga see on muidugi valuline, sellepärast et kultuuriinimestel on väga palju sellist avalikku nähtavust ja siis meediaruum on kohe täis maailmalõpu meeleolu. Mingi nagu tasakaalupunkt tuleb ilmselt nende kahe lähenemise vahel leida. Alarmism ühelt poolt ja siis selline süsteemne valitsemine teiselt poolt. Kulkast võiks need kinnisvaraobjektid välja võtta, neid võiks ju riik ehitada tervikuna,” rääkis Oidsalu.
Vastates küsimusele, kas teater saab kultuurivaldkondadest ebaproportsionaalselt palju toetust, nagu osad kriitikud ette heidavad, ütles Oidsalu, et Eestis on teater ennast õigustanud.
“See, et teatril on nii suur rahastus, ei tule niisama kuskilt. See on ikkagi teatriinimeste töö, kes on pühendunud, kes on oma asja ajanud, vaadanud, mida uut publikule pakkuda. Nad on publikuga kontaktis, külastusi on palju ja üldiselt sellist hästi kasvavat lille tasub kasta,” lausus Oidsalu.
“Samas teatri sees endas pole ka sageli ühte meelt, et kuidas selle õiglusega on valdkonnasiseselt. Ei oska ise kaasa rääkida, aga teater protsendiliselt saab jah, ikkagi märkimisväärselt raha riigieelarvest muuhulgas kultuuriministeeriumi tegevustoetustena, mis teiste kunstiliikide puhul ei ole väga esindatud. Mingi asümmeetria probleem meil on, kas see on just üdini ebaõiglane, ei oska öelda,” sõnas Oidsalu.
Kindlasti ei ole Oidsalu sõnul kultuurivaldkond ja teater midagi sellist, mida peaks riik kerge südamega kärpima. Ta ütles, et teatril on ka oluline julgeolekumõõde.
“Mul oli võimalus eelmine sügis olla kaks nädalat Ukrainas teatrifestivalil, vaatasin ära 14 lavastust, ka linnades, kus oli regulaarselt õhuhäireid ja ma pean ütlema, et oli näha, et kultuur on ka sõja ja kriisi ajal elutähtis teenus. Just teatrit on seal sõja ajal eelisrahastatud, kuna teatril on kogukonda hoidev ja teraapiline funktsioon. Teater tihendab sidet sõdiva ja mittesõdiva ühiskonna vahel. Seal austatakse lõpus sõjamehi, kes on rindel. Kui me tuimalt ütleme kultuurile ei, siis sellel on kõrvalmõjud muuhulgas ka julgeolekusse,” ütles Oidsalu.
Järgmise aasta riigieelarve seletuskirjast selgub, et kultuuriministeeriumile riigieelarvest eraldatud summa jääb aasta-aastalt järjest väiksemaks: kui tuleval aastal on kultuurile ette nähtud 365 miljonit eurot, siis 2029. aastaks langeb see summa 325 miljoni euroni.
Sellel aastal oli ministeeriumil kasutada olev eelarve 391 miljonit eurot, millest 40 miljonit moodustasid eelmisest aastast ülekantud vahendid.