Viimase viie aasta jooksul on sotsiaalmeedias hoogu kogunud palju uusi trende, sealhulgas tradwifery. Mõiste tähistab naissisuloojaid, kes kajastavad oma postitustes kodust igapäevaelu, mis sarnaneb eelmise sajandi lääneliku koduperenaise eluga (Cambridge University Press, i.a.).

Suunamudijad, nagu Alena Kate Pettitt, Nara Smith ja Hannah Neeleman (Ballerina Farm), elavad justkui 1950. aastate ideaalis – naine ei käi tööl, vaid hoolitseb laste eest, koristab ja teeb süüa. Tuginetakse traditsioonilistele soostereotüüpidele, kuid ilustavas ja nunnutavas võtmes. Nende naiste elu on esteetiline, puhas, rahulik ja turvaline.

Eestis on rohkem käsitlust leidnud manfluencer’id ehk naistevihkamist õhutavad meessisuloojad. Tradwifery’t nähakse pigem manosfääri ohutuma kaasnähtusena (Saar 2025). Sel pealtnäha vaid isiklikel eelistustel põhineva elustiili reklaamimisel võib laiemas pildis siiski kahjulik mõju olla: koduperenaise rolli idealiseerivad sisuloojad õõnestavad 20. sajandil raskelt kätte võideldud soolise võrdõiguslikkuse printsiipe seestpoolt. Osa suunamudijaid kalduvad otseselt tavalisest konservatiivsusest paremäärmuslikkuse poole, eemaldudes veelgi liberaaldemokraatlikest väärtustest.

Praegu räägitakse, et manosfäär on noori poisse üha konservatiivsemaks muutmas, kuid pole näha tradwife’ide sarnast mõju naistele (Budrik 2025). Kuna nähtus on veel uus, ei saa välistada, et traditsioonilisi soonorme reklaamivate naiste sisuga kokku puutumine võib tulevikus samamoodi noorte tüdrukute maailmavaateid mõjutada.

Ka Eesti konservatiivsed poliitikud võivad väärtuste kokkulangevuste tõttu tradwife’ide lähenemist kasutama hakata. Lähenemise moraalsed ja majanduslikud aspektid on aga küsitavad.

Traditsioonilise koduperenaise rolli naasmise tagamaa

Kuigi feminism on võitnud naistele palju õigusi, valitseb tänapäeval endiselt sooline ebavõrdsus. Läänemaailmas käivad tööl nii naised kui mehed, kuid n-ö nähtamatu töö (invisible labour, kodu ja laste eest hoolitsemine) põhikoormus langeb ikka naiste õlule. Sel põhjusel võib naisele peale abiellumist ja laste saamist tunduda lihtsam minetada oma (karjääri)eesmärgid ja valida vaid koduperenaise roll.

Londoni King’s College’i uuringu sõnul pole noored naised nostalgilised traditsiooniliste soorollide endi üle, vaid lihtsalt kurnatud nähtamatu töö ja karjäärialase edu tasakaalus hoidmisest. Seetõttu võib tradwife’i esteetika tunduda rahuliku ning mõnusana. Seejuures ei toeta enamik noori naisi patriarhaalset arusaama, et naine peaks mehele kuuletuma ja alluma. (Beaufils et al. 2025, 4, 6–7)

Tradwife’i sisu levitamise ja traditsiooniliste normide juurde naasmise asemel oleks kasulikum keskenduda hoopis feministlike vaadete juurutamisele, mille alusel võiksid kõik naised leida oma perele sobiva mudeli, kus nii palga- kui kodutöö maht on partneriga võrdselt jagatud.

Tradwifery on paremäärmuslusega tihedalt seotud

“Ühiskonnaliikmete võrdne kohtlemine on demokraatia üks alustalasid, mille juurde kuulub ka sooline võrdõiguslikkus.”

Tradwife-sisuloojate videod ning tekstid on olemuselt antifeministlikud ja propageerivad enamasti konservatiivset maailmavaadet, mis võib ohustada demokraatlikku ning liberaalset väärtusruumi. Ühiskonnaliikmete võrdne kohtlemine on demokraatia üks alustalasid, mille juurde kuulub ka sooline võrdõiguslikkus.

Paremäärmuslike liikumiste tunnus on tihtipeale vaenulikkus mõne ühiskonnagrupi vastu, näiteks misogüünia ehk naistepõlgus, millest tekib olemuslik vastuolu demokraatiaga. Tradwife-sisuloojad jagunevadki enamasti kolme parempoolse ideoloogia vahel: konservatiivne parempoolsus (conservative right), äärmuslik alternatiivne parempoolsus (alt-right) ja nende kahe vahepealne “kergem” variant (alt-lite) (Sykes ja Hopner 2024, 465).

Tradwifery’t uurinud antropoloog Devin Proctori sõnul seisavad sisuloojad otse vastu mitmele 20. sajandi feministide võitudele, nagu õigus kontrollida oma varasid, kehaline autonoomia ja vabadus tööl käia.

Tihti rõhutatakse ka naiselikkuse (femininity) olulisust ning demoniseeritakse feminismi (femininity vs. feminism). (2022, 8–9) Kuigi sisuloojad teenivad normaalselt raha ning seda võib näha omaette tööna, vastandub nende reklaamitav eluviis enamasti n–ö karjäärinaistele ja oma ametiga teevad nad töötava ema mainele pigem kahju.

Proctor toob välja, et räägitakse küll “valikufeminismist” (choice-feminism) ehk retoorikast, et naise õigus valida tööl käimise ja koduperenaine olemise vahel ongi feministlik. Samal ajal unustatakse selle romantiseerimisega, et paljudel naistel üle maailma pole sellist valikut (on sund olla kodus või sund käia tööl). Seega on läänelike suunamudijate öeldu tihti silmakirjalik ning pisendab feminismi mõju. (Ibid., 8–9) Tradwife sisu õõnestab püüdlust soolise võrdõiguslikkuse poole, levitab tihti parempoolseid vaateid ning võib demokraatiale ohtlik olla.

Tradwifery ja Eesti

Kui Eesti naised koduperenaise rolli naaseks, satuksid paljud pered ilmselt majanduslikesse raskustesse. Meil küll kuulsaid koduperenaisi-sisuloojaid pole, kuid välismaiste kuulsuste postitused jõuavad sotsiaalmeedias ka Eesti vaatajateni. Samuti loob Eesti praegune poliitiline olustik soodsa pinnase nende tekkimiseks.

Näiteks on iibeküsimus paljude konservatiivsete poliitikute üks peamisi jututeemasid ja see muutub üha teravamaks. Probleemi lahendamiseks võib tradwifery propageerimine tunduda hea lahendusena, sest kui rohkemad naised oleksid kodused, oleks neil enam aega laste kasvatamiseks ning ehk muutuks iive positiivseks.

Selline lähenemine tekitaks aga rohkem probleeme, kui neid lahendaks. Eestis on naiste ja meeste tööhõive pea võrdne: 2024. aastal käis tööl 71 protsenti 15–74-aastastest meestest ning 67 protsenti naistest, keskmine tööhõive määr oli 69 protsenti (statistikaamet 2024).

Naiste tööturult välja tõrjumine poleks jätkusuutlik, sest majanduslik seis on juba praegu keeruline, näiteks on jätkuv hinnatõus suurendanud absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu, eriti laste (ERR 2025).

Koduperenaise rolli tagasi toomine võib paljudele konservatiividele ideoloogiliselt meeldida, kuid neilgi tuleks mõelda, kuidas mehed tänapäeva Eestis siis oma pere üksi ära toidaks? Samuti mängib pere sissetulek sotsiaalministeeriumi analüüsi (2025, 23—24) andmetel üha suuremat rolli ka laste saamisel. Ehk kui naise tööelust kõrvale jäämise tulemusel pere sissetulek kahaneks, võib see pärssida (järgmise) lapse saamist ja Eesti iive jääks negatiivseks.

Nostalgial on lühikesed jalad

Sotsiaalmeedias esteetilisi kokkamis- või koristusvideoid postitavate emmede-koduperenaiste sisu ei kutsu küll üles vägivallale, kuid sellega kokku puutudes tasub olla tähelepanelik. Esmapilgul süütuna tunduvad postitused võivad olla juurdunud sügaval antifeminismis, misogüünias ning paremäärmusluses, mis kõik ohustavad vähemal või rohkemal määral liberaalset ja demokraatlikku väärtusruumi. Lisaks moraalsetele küsimustele, mis tradwifery-sisu puhul tekivad, ei jää tagaplaanile majanduslikud kaalutlused, eriti Eestis.

Praeguses keerulises ning kallis maailmas pole ruumi konservatiivsele arusaamale kodusest emast, mis tekitaks ühiskonnas ebarealistlikke ootusi ja pinget nii naistele kui ka meestele. Selle asemel tasub edasi liikuda soolise ebavõrdsuse vähendamise suunas ja selles, nagu ühiskonna edendamiseks laiemalt, saab inspiratsiooni feminismist. Pigem lahenevad probleemid, nagu negatiivne iive, alles siis, kui noored paarid tunnevad end Eestis majanduslikult kindlustatuna ning naised saavad piisavat toetust töö- ja pereelu tasakaalustamiseks.

Kommentaar valmis Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala aine “Eesti keele suuline ja kirjalik väljendusõpetus” argumenteeriva teksti kirjutamise ülesande raames. Juhendasid Eleriin Miilman ja Nele Karolin Teiva.

Kasutatud materjalid