Sõja algusest saadik deserteerus Ukraina kaitseväest ligi 250 000 meest. Eelmisel aastal kuulutas Ukraina parlament välja amnestia kõigile desertööridele tingimusel, et nad selle aasta esimese septembrini sõjaväkke naasevad.
Ukrainal on suured probleemid mobilisatsiooniga. Kes on need mehed Ukraina kaitseväe brigaadi õppekeskuses ja kuidas nad on kaitseväkke sattunud?
“Minu sõber teenib selles brigaadis, ta kutsus mind ka. Ütles, et siin suhtutakse sõduritesse hästi ja väljaõpe on hea. Instruktorid on siin head,” lausus Andranik.
Instruktor kutsungiga Pankur astus kaitseväkke vabatahtlikult täiemahulise sõja alguses ehk kolm ja pool aastat tagasi. Siis oli vabatahtlike moraal kõrge. Kuidas aga nüüd?
“On palju asju, mis mõjutavad inimeste moraali. Inimesed näevad, mis toimub rindel, ega taha seda kõike läbi elada. Sellised inimesed ei ole kuidagi nõrgemad neist, kellega koos ma sõja alguses võitlesin. Neile tuleb õpetada ja seletada, et ohtude, kõigepealt droonide vastu on teatud meetmed,” ütles Pankur.
Paljud noorsõdurid õppekeskuses ei ole enam noored. Ruslan on 53 aastat vana, kuid näeb välja nagu oleks ammu pensionil.
“Raske on, mul on probleemid seljaga. Peame rännakule minema, kuulivest seljas ja siis veel seljakott. Kokku kaheksa kilomeetrit ja ma ei suuda seda läbida,” lausus Ruslan.
Leidsime sealt ka oma kunagise autojuhi Ruslani. Eelmisel aastal veidi enne jõule ta mobiliseeriti vägisi ja saadeti merejalaväkke.
“Ma olin seal nädal aega ja jäin väga haigeks. Mind viidi haiglasse, mul oli kahepoolne kopsupõletik, sest elutingimused olid seal õudsed,” meenutas Ruslan.
Ruslan lasi haiglast jalga – nagu paljud teised noorsõdurid. “Mõned haiglast, teised otse õppekeskusest,” ütles ta.
Amnestia tõi kaitseväkke tagasi umbes 30 000 desertööri. Nüüd on amnestia aeg läbi ja desertööri ähvardab viis kuni kümme aastat vangistust.
“Enamik siin on endised desertöörid. Nad on kõik normaalsed inimesed, sõjamehed. Nendega on hea töötada, oleme kõik relvavennad,” lausus Ruslan.
“Võib-olla need inimesed ei pidanud tol hetkel lihtsalt vastu, kuid tagasi tulevad nad uue hooga. Nad on motiveeritud, valmis uuesti baaskursust läbima ja õppima, et oma taset tõsta. Nad on valmis edasi teenima,” lausus Pankur.
Pavlo sõdis kaks ja pool aastat, kuid deserteerus aasta tagasi. Ta ei taha rääkida, miks.
“Oli hirmus, oli väga raske. Donetski rindelõigul. Seda ei saa kirjeldada, mis seal toimus. Parem oleks sinna mitte sattuda,” ütles Pavlo.
Aasta aega istus Pavlo Mõkolajevi oblastis kodus peidus ja otsustas siis väkke naasta.
“Seal ma surra ei taha. Tagalas. Mul on pere, pean nende eest sõdima,” ütles Pavlo.