Koreas elavatest eestlastest telesarja teinud Kätlin Kontor-Kirss rääkis Vikerraadios, et kogu nende pere armus Lõuna-Koreasse nii sügavalt, et tema tütar õpib praegu Korea ülikoolis ja tema ise valiks hea meelega Lõuna-Korea oma teiseks koduks. Kontor-Kirss tõdes, et eestlastel on korealastega nii inimestena kui ühiskonnana palju sarnasusi.
Kätlin Kontor-Kirss käis esimest korda Koreas 2016. aastal. “Tegin tohutut eeltööd, lugesin, kuhu Koreas minna, kuidas seal käituda. Püsisime turvaliselt pealinnas Soulis ja ei julgenud sealt kuskile kaugemale minna,” meenutas Kontor-Kirss. “Aga tundsin seal ennast esimesest hetkest alates väga koduselt.”
2018. aastal läksid nad uuesti perega Koreasse ja siis juba ka piiri äärde ning vaatasid kaugusest ka Põhja-Koread. “Selle reisiga oli meie pere Korea pisikuga lõplikult nakatunud. Tagasi tulles hakkas tütar omal käel korea keelt õppima. Vaatasime koos Korea sarju ja filme, kuulasime Korea muusikat. See kõik tipnes nüüd sellega, et mul valmis doksari “Minu Korea unistus”.”
Kontor-Kirsi tütar Ädu Melanie õpib Korea ülikoolis meediat ja kommunikatsiooni ning kunsti. “Me oleme oma lapsi aastate jooksul mööda maailma ringi vedanud just selle mõttega, et nad läheksid välismaale õppima. Mine, käi, avasta, õpi, koge, tagasi saad alati tulla,” nentis Kontor-Kirss.
Kontor-Kirsi sõnul on Lõuna-Korea tohutult turvaline riik. “Meil on korealastega nii inimestena kui ühiskonnana palju sarnasusi. Eesti ja Korea on mõlemad väikeriigid. Korea on Aasia mõistes väga väike riik, kellel on suured naabrid. Sarnaselt meile on neil naaber, kes on ohtlik ja ettearvamatu. Nad hoiavad väga oma keelt ja kultuuri. Korea keelel pole midagi pistmist hiina ega jaapani keelega.”
Sarnaselt Eestile on ka neil iibe probleem. “Koreas on täna maailma kõige väiksem iive. Üks põhjus on seal tohutu konkurents. Lõuna-Koreas elab 50 miljonit inimest, ülikooli pääsemine on seal tohutult raske. Kui Korea perre sünnib laps, siis juba paariaastasele lapsele võetakse eraõpetaja, kes hakkab talle õpetama inglise keelt. Lasteaeda minnes valitakse lapsele professioonipõhine rühm, paned näiteks oma lapse tulevaste arstide või inseneride rühma,” selgitas Kontor-Kirss. “Kogu vaba aeg läheb Korea lastel õppimisele. See on tohutult jõhker, sest kui nad lõpuks ennast ülikooli välja murravad, siis ühtepidi on neil tohutu vabanemine, aga teisalt on kuklas kogu aeg tunne, et ülikoolist ma pean nüüd murdma edasi tööturule, ja see on juba järgmine võitlus.”
Vaimse tervise probleemidest ei räägita, psühholooge on väga vähe. “Koreas on vaimsest tervisest rääkimine ka tabu,” lisas Kontor-Kirss.
Turistina Koreasse ööelu nautima minnes tuleks Kontor-Kirsi sõnul arvestada sellega, et sind võidakse kasutada valge hobusena. “See ei tähenda midagi head. See tähendab, et Korea mehed kasutavad ära seda, et valged tüdrukud, kes tulevad Euroopast ja Ameerikast, ei ole Korea kohtingukultuuriga tuttavad ja üritavad valgete tüdrukutega üheöösuhteid harrastada. Korea noormehed kutsuvad neiusid valgeteks hobusteks, et pärast sellega oma sõprade ees kiidelda. Ei tasuks mõelda, et poiss sealt ööklubist on prints valgel hobusel kuskilt Korea sarjast,” hoiatas Kontor-Kirss.
“Ma tahaksin kindlasti Koreasse tagasi minna. Tunnen täitsa, et Korea on selline koht, kus ma võiksin mingite perioodide kaupa elada. Korea on koht, mis sobiks teiseks koduks,” nentis Kontor-Kirss.