Kell on 7:30 hommikul. Nii Narvas kui Tallinnas algab peagi koolipäev. Maria tütar elab Narvas ja läheb hommikul vastumeelselt kooli, mõeldes, miks ta ometi peab eesti keeles õppima. Jelena tütar elab Tallinnas ja tema läheb rõõmuga kooli eesti keeles õppima. Pärast tunde läheb Maria tütar otse koju, kuid Jelena tütrel on veel kavas kunsti- ja flöödiring.
Eesti liigub eestikeelsele haridusele üleminekuga edasi, kuid ees on veel mitmed takistused. Näiteks Narvas on koolijuhtide ja lastevanemate sõnul selgelt puudu eestikeelsest huviharidusest: lapsed ei puutu koolivälisel ajal pea üldse eesti keelega kokku.
Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang tõi välja, et Narvas on huviharidus valdavalt venekeelne ning tasuta eestikeelsed tegevused praktiliselt puuduvad, samas kui Tallinnas on kogupäevakoolid ja kooliga seotud eestikeelne huviharidus loonud loomuliku keelekeskkonna, mis ei too peredele lisakulu. Kaheksa euro suurune kultuuriraha lapse kohta võimaldab Narvas vaevu ühe muuseumikülastuse aastas.
Narva lapsevanema Maria lugu illustreerib probleemi. “Alguses oli lapsel negatiivne suhtumine: ta ei tahtnud õppida eesti keeles ja lootis, et leiame venekeelse kooli. Kui sai aru, et nüüd lähevad kõik koolid üle eesti õppekeelele, oli ta pettunud. Praegu on suhtumine parem, kuid huvi siiski puudub, õpib, aga ilma erilise tahtmiseta. Saab peamiselt häid hindeid, kuid unustab õpitu kiiresti. Inglise keelega näiteks probleeme ei ole, sest talle meeldib see ja ta haarab materjali tunnis kiiresti,” kirjeldas Maria.
Keeleteadlased näevad probleemide juurt laiemalt. Klaas-Langi sõnul ei teki keeleoskus ilma keelekeskkonnata ning kui laps kasutab eesti keelt vaid koolis ja õpetajaga, küsib ta peagi, milleks seda keelt üldse vaja on. Koolist üksi ei piisa olukorras, kus lapse igapäevane keelekeskkond jääb valdavalt venekeelseks ning eesti keel ei muutu loomulikuks suhtlusvahendiks väljaspool klassiruumi.
Narva linnavalitsus ei nõustu väitega, et linnas puudub eestikeelsele haridusele ülemineku jaoks piisavalt eestikeelset huviharidust. Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Larissa Degeli sõnul toetavad eestikeelsele haridusele üleminekut eestikeelne huviharidus ja -tegevus ja muud vaba aja tegevused.
“Üldhariduskoolid pakuvad õpilastele, sealhulgas üleminekuklasside õpilastele, tasuta eestikeelseid huviringe, näiteks rahvatantsu- või lugemisring ja tegevusi, mis toetavad keeleõpet loomulikus keskkonnas. Näiteks külastavad õpilased muuseume ja kultuuriasutusi, kus tegevused toimuvad eesti keeles,” sõnas Degel.
Probleemina näeb ta aga, et Narvas ei jagu lihtsalt huvikoolidele eesti keeles õpetavaid pedagooge. “Kui olukord vähegi võimaldaks, on Narva huvikoolid igati valmis eestikeelset huviharidust edasi arendama. Munitsipaalhuvikoolide ringides osalemine on tasuline, õppetasu suurus on üldjuhul 25 eurot kuus, muusikakooli õppetasu on 40 eurot kuus,” lausus ta.
Eesti keele osakaal piirkonniti loob koolidele erinevad lähtekohad
Kell on seitse õhtul. Narvas vajab Maria tütar kodus kodutööde tegemiseks ema tuge. Kui ülesanded on vene keeles, teeb ta need enamasti iseseisvalt. Eesti keelega ootab peaaegu alati abi, sest ei saa alati ülesandest aru. Emal tuleb tõlkida, mida ülesandes on öeldud. Kontrolltöödeks ja testideks valmistuvad ema ja tütar koos, korrates sõnu ja reegleid.
Jelena tütar on Tallinas kodutööde tegemisel iseseisev, toetudes eKoolile ja oma hästi struktureeritud päevikule, mis aitab tal teada, kuhu ja mis ajal tal on vaja järgmisel päeval minna.
Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang rõhutas, et keelekeskkond, kus kool ja pered tegutsevad, on määrava tähtsusega, sest Eestis on need väga erinevad.
Tallinnas ja selle ümbruses on ligikaudu 60 protsenti eestikeelset elanikkonda, Lasnamäel vaid 27 protsenti, samas kui Tartus ja paljudes maakondades on eestikeelse elanikkonna osakaal oluliselt suurem, ent Narvas on eestlasi umbes viis protsenti ning veel vähem on neid, kelle kodune keel on eesti keel. See tähendab, et Ida-Virumaa koolid seisavad silmitsi hoopis teistsuguste väljakutsetega kui ülejäänud Eestis.
Narva ja Mustamäe: kaks väga erinevat kogemust eestikeelsest õppest
Maria ja Jelena tütred käivad praegu põhikoolis ning neil on veel mitu aastat enne lõpueksameid. Kuid juba praegused õpiharjumused ja teadmised mõjutavad tugevalt, milline on nende hariduslik tulevik ja kas mõlemal lapsel on samasugused võimalused edasiõppimiseks ning milline on saab olema nende roll Eesti tööturul.
Narvas elava Maria kogemus oma lapse koolipäevadega näitab, kui keeruline on üleminek igapäevaelus. Tema sõnul on lapse suhtumine eesti keelde muutunud ajapikku leebemaks, kuid huvi pole tekkinud, ning mure on süvenenud just seetõttu, et õpe kipub taanduma sõnade päheõppimiseks, mitte sisuliseks mõistmiseks.
Maria ootaks riigilt tuge. “Sooviksin, et riik tagaks kvaliteetsed ja tasuta kursused või lisaprogrammid nii lastele kui ka vanematele ning valmistaks ette pädevaid õpetajaid. Samuti on vaja psühholoogilist tuge, et lapsed ei tunneks end keele tõttu halvemana. Oluline on välja töötada väärikad ja sobivad õpikud vene lastele, mitte eesti emakeelega õpilastele mõeldud,” märkis ta.
Narvas elava lapsevanema Olga arvamus on kriitilisem nii eestikeelsele ülemineku muutuse kohta kui olukorrast koolis. “Ma olen veendunud, et baasained nagu matemaatika, füüsika ja keemia peavad olema õpetatud lapse mõtlemiskeeles ja mis on samuti väga oluline, neid peab õpetama pädev õpetaja erialase haridusega, mitte lihtsalt C1-keele oskusega inimene. Sellise haridussüsteemi juures on selle põlvkonna laste tulevik äärmiselt ebaselge. Minu hinnangul vajab kogu lähenemine põhjalikke muudatusi. Laste teadmiste tase on langenud ja see on fakt,” ütles ta.
Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumis õppiva lapse ema Jelena kirjeldab vastupidist kogemust: lapse päevad on selgelt struktureeritud, kool pakub eestikeelset huviharidust ning õpetajate tugi on järjepidev, mistõttu on lapse suhtumine eesti keelde püsinud positiivne. Samas rõhutab ka tema, et arengueripäradega laste jaoks on muutused liialt rasked ning vajaksid eraldi lahendusi.
Narva koolide kogemus keelereformiga: edusammud ja pinged
Narva koolide õpetajad ja juhid kinnitavad, et reformi tugevus ja nõrkus käivad käsikäes. Narva 6. kooli õpetaja Viktoria sõnul on õpetajatel olemas tahe ja valmisolek tegutseda ning riik pakub koolitusi ja seminare, kuid samal ajal puuduvad üleminekuklassidele mõeldud õpikud, õpetajad on ülekoormatud ning suur osa spetsialiste eelistab töötada keelekursustel, kus õpilased on motiveeritumad ja töötingimused paremad.
Ka Viktoria leiab, et probleem seisneb sageli selles, et tihtipeale ei kasuta noored mujal peale kooli eesti keelt. “Arvutimängud on inglise keeles, sõbrad räägivad nendega vene keeles,” ütles ta ning tõi ka murekohana välja selle, et koolides puuduvad õpikud, mis on ettenähtud üleminekuklasside jaoks.
Narva 6. Kooli direktor Aleksandr Openko leiab, et esimesed klassid kohanevad eestikeelse õppega hästi, kuid neljandate ja viiendate klasside järsk üleminek on loonud suure pinge, eriti olukorras, kus kogenud õpetajad on lahkunud ning noored pedagoogid vajavad tuge ja mentorlust, mida väikestes koolides napib.
Narva Kesklinna Kooli õpetaja Ksenia näeb lastevanemate olulist rolli üleminekul eestikeelsele haridusele. “Vanemate roll selles protsessis on äärmiselt oluline. Eelkõige tähendab see lapse toetamist, selgitamist, miks keele õppimine on vajalik ja kuidas see on seotud haridusvõimalustega tulevikus. Samuti on tähtis abi koduste ülesannete tegemisel. Kuid ka siin tekivad raskused, sest kõik vanemad ei valda eesti keelt ning mõned ei toeta reformi, mis mõjutab samuti last,” märkis ta.
Tallinna Ülikooli eesti keele kui teise keele didaktika nooremlektor Kristiina Bernhardt lisab, et praegu puuduvad ka usaldusväärsed andmed eesti keelele ülemineku tegeliku mõju kohta, sest tasemetööd, mille põhjal saaks järeldusi teha, toimuvad alles aastate pärast. Tema hinnangul oleks vaja regulaarset ja teaduspõhist seiret, et näha varakult, kas arenevad nii suhtlusoskus kui ka ainealane kirjaoskus, ning et lapsevanemad vajavad rohkem selgitusi ja kindlustunnet, et nende kodune keel on väärtus, mitte takistus.
Birute Klaas-Langi sõnul on oluline põhjus toetada ja jätkata eesti keelele ülemineku projektide toetamist hariduse kvaliteedi ühtlustamine, sest kuigi Eesti PISA tulemused on kõrged, jäävad vene koolide õpilased keskmiselt umbes aasta võrra maha eestikeelsete koolide õpilastest.
Sama rõhutab ka Kristiina Bernhardt, kelle sõnul näitavad uuringud, et senised venekeelsed koolid ei ole andnud võrreldavaid õpitulemusi ning ühtne eestikeelne haridus annab kõigile lastele võrdsema stardi nii ülikooli kui ka tööturule.
Haridus- ja teadusministeeriumi sõnul on eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärk tagada, et kõigil Eesti lasteasutustes ja koolides oleks võimalik omandada kvaliteetne eestikeelne haridus. Seda sõltumata lapse kodusest keelest, ning et eestikeelne õpe toetaks laste lõimumist kultuuri- ja väärtusruumiga, suurendaks ühiskondlikku sidusust ja vähendaks hariduslikku ning sotsiaalmajanduslikku erisust.
Reform on kavandatud aastateks 2024–2030 ning juba 2024. aastal läksid eestikeelsele õppele esimese ja neljanda klassi õpilased, sel õppeaastal lisaks teised ja viiendad klassid.
Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines “Publististika praktika”. Autorid on magistrandid Kelly Teidla, Annette Hermaküla, Helen Mikkov ja Dmitri Fedotkin.