Eesti olümpiakoondisesse kuuluvad Milano Cortina talimängudel ka mitmed laiemalt ekstreemspordi valdkonda kuuluvad sportlased, nagu freestyle-suusatajad Kelly ja Henry Sildaru ning lumekrossisõitja Mai Brit Teder.
Eestis ei ole nende aladega tegelemiseks kõige sobivamad tingimused ja lumelauatreener Magnar Freimuthi sõnul võiks Eesti asuda ideaalis Euroopale 3000 kilomeetrit lähemal. Siiski on mitmeid üksikuid harrastajaid, kes elavad suure osa aastast mujal ja pürgivad ala tippu või juba on seal.
“Minu meelest Henry on praegu väga heas seisus. Ta on käinud tänavu poodiumil ja kui kõik asjad õnnestuvad, siis ma ei näe mingit põhjust, miks ta ei võiks poodiumile tõusta,” vaagis Freimuth intervjuus Vikerraadio spordisaatele “Spordipühapäev” meie medalivõimalusi.
“Kelly peab ka julmalt õnnestuma. Temal on ka kindlasti šanss. Aga ma arvan, et Mai Brit – tema on täiesti alguses oma asjadega üldse. Tänu tema meeletule tahtejõule ja pühendumusele on ta jõudnud olümpianimekirja. Ta küll sai eelviimasena sisse. Me realistidena ütleme, et tema medalile tänavu veel ei sõida. Ootame veel neli aastat ja siis…”
“Kõik meie sportlased, kes meil siin praegu on – nii Sildarud kui ka Mai Brit – elavad Euroopas praktiliselt talv läbi. Ja ka suved läbi. Nii on seda võimalik teha,” jätkas Freimuth. “Kõik, kes vähegi tahavad sel alal tipus olla, siis nad peavad sõitma kuskil koos, kus kõik teised on.”
“Eriti freestyle, sest sul on vaja näha, mida tehakse, et oleks temast lihtsam parem olla. Pead sõitma teistega koos. Muidu mõtled küll, et oled jube kiire, aga kui kellegi teisega rajale koos saad, siis vaatad, et opaa… kalender vahet.”
Ise ka pärast kahevõistlejakarjääri lumelauakrossiga tegelenud Freimuth on Tederi isiklik treener. “Mai Britil läheb väga hästi. Foon on hea, saame tegeleda pingevabalt keeruliste elementidega, mis meil väga hästi välja ei tule. Võtame [Euroopa karikavõistluste etappe] nagu häid tugevaid treeninguid.”
Ise ta igapäevaselt ka hoolealusega võistlustel ei käi. “Ega ta ülemäära poputamist ei vaja, kuna ta on ühes rahvusvahelises tiimis ja küllalt hästi hoitud. Iga päev helistame, analüüsime videoid ja räägime maast-ilmast. Nüüd saame olümpial kaks nädalat rõõmsalt üksteisega koos asju arutada.”
Kuidas on selliseid alasid Eestis harrastada? “Alati saaks paremini, alati on raha puudu. Täna kahjuks määrab raha väga palju. Kas saame augustis lennata kõikide asjadega kuhugi Lõuna-Ameerikasse, Tšiilisse, kus kõik on koos. Freestyle’i omad on kuskil Austraalias ja Uus-Meremaal. Oktoobri teisest poolest kolitakse Euroopasse ja tullakse ära koju aprilli keskel. See nõuab ilmselgelt mingeid finantse.”
“Täna kõik, kes on olnud tublid ja ulatunud olümpiakomitee vaatevälja, seal on tänu vastavatele stipendiumitele leevendus väga tõsiselt tuntav. Loomulikult võivad kõik mõelda, et oma viga, et sellise ala valisid – ei ole mõtet viriseda. Ega tegelikult keegi ei virisegi, hästi palju on toredaid inimesi, kes elavad kaasa ja toetavad seda pulli,” rõõmustas Freimuth.
“Need, kes seda tuge saavad ja rohkem või vähem tulemust toovad… Eesti sportlane on ju välismaal ära ja teda tegelikult kuskil ei näe. Aga heade inimeste tugi on taga ja olümpiakomitee loomulikult aitab ka.”
Kuigi ajalooliselt on ekstreemspordialasid seostatud pigem elustiili ja lõbujanuga, siis aastakümnete jooksul on nende alade olemus väga palju muutunud lähedasemaks muu tippspordiga. “Sa pead olema tohutu rutiinitaluvusega. Et sa teed ja teed ja kukud, tõused püsti ja lähed ikka, teed veel,” rõhutas Freimuth.
“Kõige vingem oleks see, kui tuled välja uue trikiga, mida mitte keegi mitte kunagi teinud ei ole, aga täna on seda jube keeruline teha. Need asjad, mida hinnatakse kõrgelt, peavad olema nii lukus, et pead suutma neid paremini teha kui lusikaga makarone süüa. See peab tulema nii keha seest, aga et sinna jõuda – tohutud sõidutunnid.”
“Lumelauakrossis sama asi – kiirused on nii suured ja elemendid nii keerulised, siis tihtipeale on see, et kui hakkad mõtlema, siis oled juba hiljaks jäänud ja paned mäsa,” ütles ta.”Kohati võib tuua võrdlust suusahüpetega. Kui hakkad mõtlema, kuidas sealt otsa pealt minema hakkad, siis on juba tuksis.”
“Kõrvade vahel peab olema ka hästi korralikult paigas. Peab olema võime hirmu peletada või kes pakivad hirmu meeletuks adrenaliiniks ja siis tulevad asjad välja. Pead ise julmalt tahtma. Peab olema tahe teistest parem olla – siis see tuleb.”