Austraalias sündinud Muska esitles suvel Eestis oma plaati «New Estonian Waltzes». Ta ei sea loomingule žanripiire – dub’i, glitch’i või multifilmi-esteetikat ta ei välista, aga ei tõsta ka esile. Teda huvitavad helilised tekstuurid ja loop’ide manipulatsioonid, millest sünnivad muusikalised narratiivid, kus «Oige ja vasemba» võib viia otseteed Haruomi Hosono jälgedesse.
Lend Austraaliast kestab 28 tundi. Küsin, kas see on justkui ka mingi ambientne rännak. Kuulab Muska nii pikal lennul ambientmuusikat? Muska teatab, et ei kuula reisides üldse muusikat. «Mulle meeldib pidev lennuki valge müra ja kõik muud lennukis kostvad helid, sealhulgas söögiaegadel, samuti konarlik turbulents, õhkutõusmiste ja maandumiste helitugevus ning reisijate vaikne sagimine peale- ja mahaminekul,» sõnab ta.
Video on Muska töös oluline: uue plaadi jaoks on igal lool sünkroniseeritud video, mille Muska lõi muusika täiustusena. Neid mängib ta esinemistel. Ütlen Muskale, et plaadi avapala «Oige ja vasemba» toob meelde sentimentaalse multifilmimuusika: justkui Sven Grünberg, taas 1980. aastad. «Klaabu», «Naksitrallid». «Oige ja vasemba» versioon Muska 1985. aasta plaadil «Old Estonian Waltzes» seda meelde ei too.