Ta ütleb, et tal on väga kahju, et praegu pole mingit võimalust sattuda Peterburi Maria teatrisse. «Peterburis käisin varem üsna sageli, olen olnud ka paljudes teistes Venemaa paikades, kui teenisin Nõukogude armees. Ma lõin haridusalaseid sidemeid Venemaal elavate inimestega, et saaksime oma õpilasi sealse kultuuriga tutvustada, neid Venemaale viia,» meenutab Agur.
Ta rõhutab, et peab vene keelt ilusaks ega ole vene keele kui sellise vastu. Ta lisab, et kui Venemaa sõda Ukrainaga lõpeb ja olukord normaliseerub, muutub poliitiliselt vastuvõetavaks, on Agur valmis taastama kultuuri- ja haridussidemed Venemaaga.
«Niipea kui kõik korda saab, sõidan esimesel võimalusel Moskvasse!» ütleb ta.
Kaheaastasest teenistusest Nõukogude armees räägib ta samuti positiivses võtmes, öeldes, et sellist atraktsiooni ei saa osta ühegi raha eest. Seal õppis Agur bussi juhtima ja sai lennukijuhtimise algoskused.
Rääkides hetkeolukorrast Ida-Virumaa kutsehariduses, on Hendrik Agur rahulik ja kindel, et kõik läheb hästi – lihtsalt selline keeruline protsess vajab aega.
Ja kuigi tänavu on talvisel vastuvõtuperioodil huviliste arv vähenenud – umbes 300 õppekoha kohta esitati ligikaudu 170 avaldust ning Narva osakonnas on mitmed õpetajad töölt lahkunud –, rõhutab Agur, et olukord on kontrolli all.
«Keegi lahkub, sest ei tunne, et selline keskkond talle sobib. Kuid see on normaalne protsess, mida ma ei võta traagiliselt. Ja ma ütlesin algusest peale, et kui Ida-Virumaa kutsehariduskeskus alustab üleminekut eestikeelsele õppele, siis me kaotame õpilasi, eriti täiskasvanuid,» räägib Agur, lisades, et kuigi üleminekuprotsess on üsna radikaalne, tagasiteed ei ole.