Välispoliitikas on praegu vist selline aeg, et hommikul üles ärgates ei tea kunagi, millisesse maailma me ärganud oleme. Kas täna hommikul on lisaks sellele, mis juba teada – et Ukrainas teeb Venemaa koletuid tegusid –, veel mõni sõda puhkenud või mitte?
Sõda ei ole puhkenud. Aga tõepoolest, hommikul kella viie ajal ärkad korra üles, lähed tualettruumi ja mõtled, kas võtad telefoni kätte või ei. Kui tahad veel natukene magada, siis ei võta. Tavaliselt ma siiski võtan ja siis juba oledki üleval, sest midagi ikkagi toimub. Täna hommikul ei ole midagi nii põrutavat, välja arvatud see, et Ameerika Ühendriikide siseriiklikud pinged on tõusnud lakke. Sealsetest migratsioonipolitsei tegudest on kriitiliselt võtnud sõna isegi endised presidendid, näiteks president Clinton. Me teame, et tulemas on vahevalimised: sellel sügisel valitakse ümber terve USA kongress ja väga suur osa senatist. Tegelikult keerleb ka väga palju välispoliitikat, mida president Trump täna teeb, selle ümber, kuidas kõnetada omaenda valijaid USA-s.
Aga kuidas seda seletada, miks USA immigratsioonipolitsei tegevus on nii jõuliseks läinud? Praegu on selle käigus ju vähemalt kolm inimest surma saanud.
No kui tuletame meelde, mida president Trump kampaanias lubas, siis ta lubaski ebaseadusliku immigratsiooni kinni panna ja ehitada müürid, narkokuritegevuse vastu võidelda. Üks tema kaubamärke Ameerika Ühendriikide sisepoliitikas ongi “kõva käsi” – et ta võtab kõik need ebaseaduslikult riigis viibivad pahad inimesed kinni ja saadab maalt välja. Nii radikaalset käitumist ei ole tegelikult vist kunagi varem nähtud, võib-olla ehk 1950-ndate lõpus või 1960-ndatel, kui olid suured massirahutused seoses rassiprobleemidega. See on täiesti harjumatu. Lisaks, kui kasutatakse jõudu, siis on ju õhus küsimused, kas ametnikud kasutasid seda enesekaitseks või oli see hoopis midagi muud. Tänapäeval on kõik sotsiaalmeedias koheselt nähtav ja see tõstab pingeid.
See jätab mulje, et Ameerikas pole kodus asjad korras samal ajal, kui nad proovivad olla “maailmapolitsei”. Teame, et Ameerika on saatnud Iraani lähistele üsna suure väekontingendi. Mis on teie parim teadmine – kas lähipäeval rünnatakse Iraani?
Meie parimat teadmist ei ole, kuid Ameerika Ühendriikide valmisolek on juba varem olemas olnud. Nädalapäevad tagasi olin ma Leedus ühel Lennart Meri julgeolekukonverentsi sarnasel konverentsil ja kohtusin Türgi välisministriga. Tema ütles, et nad olid just selle päeva hommikul vahendanud kõnelusi, et jääks ära Ameerika Ühendriikide poolt juba planeeritud rünnak. Nii et see võib tulla. Numbrid, mida me Iraanist kuuleme – et paari päeva jooksul on tapetud kuskil 30 000 tsiviilisikut –, näitavad, et seal toimuv on muidugi koletu. Ma ei imestaks, kui Ameerika Ühendriigid oma käigu teevad.
Kui nad selle käigu peaksid tegema, siis mis selle eesmärk oleks? Kas see kukutaks praeguse Iraani režiimi päevapealt või lükkab käima mingid protsessid?
Pigem arvan seda teist, sest seda režiimi ei ole täna nii lihtne kukutada. Ka Eesti riigikogu arutab ja otsustab käesoleval nädalal arvatavasti selle islami sõjalise terrorirühmituse – rahvuskaart on selle asja nimi – terroristlikuks organisatsiooniks kuulutamist. See sõjaline jõud on seal olemas ja režiim on ka varem raskeid olukordi üle elanud, nemad ju inimelusid ei loe. Ka teised ümberkaudsed riigid ei taha tegelikult kokkuvõttes režiimi kukkumist, kuna see tooks 90 miljoni elanikuga riigis kaasa totaalse ebastabiilsuse. See on küüniline, aga mida rünnak võib teha – see võib suruda Iraani põlvili tuumaprogrammide ja lepingute sõlmimise võtmes.
Kui tuleb kõne USA välisministeeriumist ja teie kolleeg küsib, kas Eesti toetaks seda rünnakut, siis mida te ütlete?
Meie toetame väga selgelt selle režiimi mittejätkumist. Ka välisministeerium on võtnud vastu oma seisukohad Iraani survestamiseks sanktsioonide võtmes. Sellel nädalal on mul Euroopa välisasjade nõukogus Iraani teema lauas ja seesama rahvuskaardi terroristlikuks kuulutamine ka Euroopa Liidu tasemel on üks meie ettepanekutest. Kui on tegu õigustatud ja täpse tegutsemisega, siis miks ka mitte, aga see otsus ei ole meie kätes.
Miks Donald Trump nörritab nendel päevadel sõna otseses mõttes oma Euroopa partnereid? Kasvõi see Afganistani teema, kus ta justkui väidaks, et Euroopa liitlasväed ei ole olnud eesliinil. Miks seda tehakse?
Seda ongi raske mõista. Liitlased, nagu näiteks Suurbritannia ja Eesti, olid ju Ameerika Ühendriikide kõrval pärast seda, kui NATO ajaloos kutsuti esimest ja ainukest korda ellu artikkel viis seoses 11. septembri rünnakutega. Meie olime nende kõrval Helmandis, kus meie poisid surid. Eesti on muuseas ühe elaniku kohta kõige rohkem kaotusi kandnud liitlane. Siin ei ole ühtegi õigustust, see on tegelikult solvav. Isegi kui leiame vabandusi, et Trump tahab siseriiklikel põhjustel näidata ennast võimsana ja Euroopat nõrgana, siis tegelikult oma liitlastega, kellega on kõrvuti verd valatud, nii ei tehta.
Aga miks ta seda siiski teeb? Kuidas seletada seda, et ta solvab oma liitlasi, sealhulgas Eestit?
Tema teooria on selline, et tema on hästi tugev ja Euroopa on nõrk. Oleme näinud viimase pooleteise nädala jooksul Gröönimaa ümber toimuvat, kus talle ei ole võõrad ka jõukasutamise ähvardused, mis šokeerisid kogu läänemaailma. Tänaseks on need teemad mõnes mõttes maas, aga surve Euroopale jätkub. Meil ei ole vaja paanitseda ja ohkida ja puhkida, vaid peame süvenema asjadesse, mida saame ise teha. Saame tugevdada Euroopat. Poliitiline äratuskell on ära käinud: Ameerika Ühendriigid on meie partner edasi, aga need suhted ei ole lihtsalt garanteeritud, vaid tingimuslikud. Mida tugevam sa ise oled, seda selgemad ja paremad on suhted Ameerika Ühendriikidega. Need emotsionaalsed solvangud on ka minu jaoks täiesti arusaamatud ning Eesti riigipea ja mina ütlesime selle nädalavahetusel rahvusvahelisel tasemel avalikult välja.
Kas Euroopa liidrid on nüüd aru saanud, et kätte on jõudnud Euroopa iseseisvumise ajajärk – Ameerikast oma kaitsevõime mõttes lahti astumise aeg? Kas peale sõnade astutakse ka päriselt reaalseid samme?
Kõigepealt ma arvan, et me ei peagi tahtma kunagi saada sõjaliselt 100 protsenti iseseisvaks Ameerika Ühendriikidest, aga me peame saama piisavalt tugevaks. Euroopana oleme aastakümneid investeerinud oma julgeolekusse ja kaitsesse liiga vähe, kuid täna neid samme tõepoolest tehakse. Seda protsessi veab eelkõige Saksamaa, kes on lisanud oma kaitsesse metsiku hunniku raha ja poliitilist tahet. Muidugi ka Balti riigid ja Poola – me oleme alati teinud palju rohkem ja oleme siin eestvedajad. Ka Soome on ajalooliselt pärast teist maailmasõda oma julgeoleku üles ehitanud. Siiski, kui meil on tugev Euroopa, kes suudab ise käituda, on meie huvides hoida tugevaid transatlantilisi suhteid.
Neid saame hoida läbi oma tugevuse. Üks pool on sõjaline, aga vähesed mõtlevad sellele, et Euroopa Liit on Ameerika Ühendriikidele üks olulisemaid kaubanduspartnereid. Eesti kuulub Euroopa Liitu ja me nägime, et kui Trump ähvardas Euroopa Liidu liikmesriike tariifidega, oli Euroopa Komisjon võimeline käituma päris karmilt ja vastama vastutariifidega. Võib-olla oli see üks argument, miks Trump oma retoorikat Gröönimaa suhtes muutis. Eesti inimestel tasub mõelda sellele, et kuigi NATO on ja jääb meie julgeolekugarantiiks, on Euroopa Liit, mida siin aeg-ajalt kirutakse, tegelikult palju tugevam ja efektiivsem vihmavari meie huvide kaitsmiseks, kui oleme seni arvanud.
Kokkuvõtteks – kas see, et Ameerikal on praegu heitliku meelega president, kes räägib ühel päeval üht ja teisel teist, on oht ka ukrainlastele? Nad ütlevad küll, et neil on turvagarantiide osas kokkulepe, aga tegelikult ei pruugi see nii olla.
President ei ole tegelikult heitlik, pigem on tema retoorika selline, mis nõrganärvilistel une viib. Kui loeme tema eelmisel aastal avaldatud julgeolekustrateegiat, siis seal on kirjas, mida ta kõike planeerib teha. Paljud ei ole seda paberit tõsiselt võtnud, aga ma soovitaksin seda teha. Kui Ameerika Ühendriigid annavad garantii, mis ei ole ainult presidendi allkiri, vaid Ukraina puhul räägitav reaalne dokument, mis läbib senati ja kongressi, siis üldiselt Ameerika sõna peab. Oleme sealt aga veel väga kaugel. Kiievis ja Ukrainas on inimestel praegu väga raske selle külmaga toime tulla ja tundub, et Putin ei taha oma sõjalist agressiooni absoluutselt muuta. Igasuguseid häid uudiseid võib serva pealt kuulda, aga päriselu on kahjuks selline.