Võiks ju arvata, et eesti noore kirjanduse kasvulava, kastekann ja aednik on Värske Rõhk, mõni šarmantne keskkooli kirjandusõpetaja või ajastut loov underground-bestseller. Aga ei. See Noor Kirjandus, mille hulka mina kuulun, saab alguse 2014. aasta Instagrami järrulehtedelt, kirjutas Riste Sofie Käär kultuurikommentaaris.
Selgituseks nendele, kes ei taibanud 2010. aastatel teismelised tüdrukud olla ja seetõttu asjaga kursis ei ole: tegemist oli Instagrami-kontodega, mis postitasid umbes 200-sõnalistest juppidest koosnevaid järjejutte ning neid illustreerivaid pilte. Lihtne formaat, võimalusi lõputult. Nii eel- kui järelkäijaid on sellel kirjandusžanril muidugi ohtralt, aga mulle tundub, et omal moel on tegemist täiesti erakordse nähtusega.
Lood, mida neilt lehtedelt lugeda saab, on kirjutanud enamasti umbes 11-14-aastased tüdrukud ja noh, seda peegeldab nii sisu, vorm kui ka lugejaskond – koos oma uskumatult toetavate kommentaaride ja uut-osa-uut-osa-nõudmistega. Ilmekas on seegi, et järrulehed tegid sageli koostööd võistulehtedega, loosilehtedega, fännilehtedega, profiilikalehtedega, edit’i-lehtedega ja nii edasi. Infrastruktuur, mille need tüdrukute poolt ja tüdrukute jaoks loodud lehed moodustasid, oli väga kokkuhoidev ning julgustav. Muidugi oli ka neid, kes peale teist sissekannet Keilas elava Grace-Angel-Beatrice’i saatuse hooleks jätsid ja ise jäljetult kadusid. Aga eks lõpetamata käsikirju ongi maailmas ilmselt palju rohkem kui lõpetatuid.
Üheks peamiseks järrusid ühendavaks jooneks oli tohutu igatsus ilusama lääne poole – sotsiaalmeediabuumiga kaasnes tüdrukute seas varasemast kümme korda karjuvam nõudlus staatusesümbolitele järele. Piltidel, mis järrusid illustreerisid, kujutatigi lisaks tolle aja tüdrukute pühakutele just nende atribuute: Starbucksi-topse, ühte teatud huulepalsamit, mida vist Eestist ei saanudki, ja särke, mis kuulutasid elurõõmsalt: fries over guys! Mis on naljakas, sest üks põhilisi asju, mis järrudes juhtus, oli uute boyfriend’ide saamine. Veel sai järrudes autoõnnetuses vanemaid kaotada, šopata, lotoga miljoneid võita ja sõpradega tülli minna. Nagu elus ikka! Sai oma nõmedatele klassikaaslastele kätte maksta, andes nende nime mõneel lollile tegelasele. Head tegesed kandsid enamasti aga uhkeid ja ameerikapäraseid nimesid. Glamuur aga nimedega ka piirdus, sest kõik nende lugude kangelased veetsid aega marsaga sõites ja käisid R-kioskis ning Seppäläs.
Kuigi mina järrude õitseajal üsna usutavalt teesklesin, et igasugune roosa ja sätendav mind oksele ajab, lugesin salaja ikka. Isuga. Vaevalt et minust erilist järrukirjanikku saanud oleks, aga julgustust andis see omajagu – nemad ju kirjutavad ja kõigile meeldib! Küllap sellest ajast ongi pärit mu siiani vankumatu ebausk, et maailm kirjanikku armastab ja hoiab – sest seal ju hoiti.